Mees jõi ennast mägraks (8)

Eeva Mägi on režissöör ja advokaat, minu kui filmiajakirjaniku silmis on tähtsusjärjekord muidugi niipidi. Tema filme «Süda Sõrve sääres» ja «Lembri Uudu» soovitan vaadata paaris, sest need tegelevad sama asjaga: suure võluri alkoholiga, mis Eesti külasid meestest tühjaks niidab. Filmis «Süda Sõrve sääres» ­esitatakse seda lausa personifitseeritud Viinakuradi näol. Olend, keda pole näha, aga kelle eest hoiatatakse juba koolipoisse ning kes tema filmides on tuntavalt kohal. Vaatab üle operaatori ja vaataja õla.

«Süda Sõrve sääres» võitis Melbourne’i rahvusvahelisel filmifestivalil Abercrombie & Kenti nimelise parima lühidokumentaalfilmi auhinna, mis annab õiguse rahvusliku konkursita Oscarile kandideerida. Mägi näitab mustvalgelt üles võetud lepavõsase Saaremaa probleeme nii, et see kõnetas austraallasigi maakera kuklapoolel.

Mägi pole Sergei ­Ložnitsa või Vladimir Loginovi ­tüüpi analüütiliselt vaatlev filmitegija. Tema võtab aktiivse lavastajahoiaku ja kirjutab oma kangelastele sõnad suhu. Fabuleerib, fantaseerib. On see ikka üldse dokfilm? Aga ilmselt on see niisuguste lugude jutustamiseks just õige tee, arvestades, mis tunne teil tekib selleks ajaks, kui tiitrid jooksma hakkavad. Tema nägemus sellest, miks mehed joovad, pole ehk rangelt teaduslik, aga seda poeetilisem.

Kust tulevad lood, mida te oma filmides räägite?

Kuskilt tulevad. Taevast? (Naerab.) Tulevad mingi fantaasia kaudu. Mõte tuleb kuidagi ootamatult ja korraga saad aru, et see on kandvam idee kui mõni muu, mis peas liigub. Siis jääd selle üle mõtisklema, nii ta kogub ennast ja lõpuks mõistad, et sellest võib tulla film.

Kuidas te mõtted filmideks teete?

Ma ei saa muudmoodi. Kui idee on end juba niisuguseks keeranud, et sellest võiks saada film, siis tuleb ära teha. Siis ­hakkan ma sellest mõtlema juba kui filmist, see on minu väljendusvorm. «Lembri Uudu» ­filmiga oli nii, et nägin unes, kuidas minu vanaema maakodu vahtrapuu otsast kukkus alla murtud tiivaga inimtuvi ja ­lonkas mööda külateed. Siis ­sattusin lugema Loomingu Raamatu­kogus ilmunud Juan José Millási raamatut «Asjad kutsuvad meid» (väga toredad lühijutud!) ja nägin lauset: «Vahel võtab inimesel aega taipamaks, et ta on juba surnud.» See assotsieerus unenäo murtud tiivaga inimtuviga, kes küla vahel liipas, ja panin kokku, et see võiks olla Uudu. Uudu on juba ammu surnud, ma pole oma elus teda kunagi näinudki. Hakkasin mõtlema, kuidas seda ideed ühendada päriseluga, mis külas toimub.

Nii saavad peas kokku erinevad asjad ja neist sünnib filmi kandev idee.

«Süda Sõrve sääres» sündis natuke teistmoodi. Selle asemel sai filmi lugu mehest, kes jõi ennast mägraks.

Aastaid hiljem, pärast ­kurba sündmust, jäin mõtlema, kes seal Põdra külas üldse veel alles on. Meil oli hästi tore naabrimees Kalju, kellest oli plaan teha üks vesternlik trillerilaadne film «Sõrve viimane kauboi», kus Kalju üksinda kogu selle ilu ja valu vahel elab, aga ta suri võtete ajal ära. Kuna mu isa oli ka surnud – süda seiskus lapsepõlvekodu saunamaja ees –, viskasin end sinnasamma ­pikali ja proovisin sisse elada, aga sain aru, et sellega kuigi kaugele ei jõua.

Aga mul oli tunne, et midagi siin siiski nagu tiirutab – mitte et ma kummitustesse usuks. Oli niisugune tunne, et siin on mingi asi, mingi põnevus õhus. Ja kui Kalju ka suri, siis hakkas mul hirmus ja sain aru, et siin võib veel jamaks minna. Sellest tuligi idee Viinakuradist, kes külas ringi tiirutab ja meeste elusid võtab.

Mis lugu selle taga on, et te neid Viinakuradiga võitlevaid mehi Sõrve kauboideks nimetate?

Algne mõte oli teha ­hobustega vestern, idee tundus tore. Ma arvan, et nad on kauboid ­selle pärast, et neil on elusäde ja -jõud sees. Mul on ka vajadus sellise seltskonna ja paueri järele. Seal olles tundsin, et kui peaksin sellise ilusa metsa keskel üksi olema, siis hakkaks ka jooma. See oleks ainus leevendus, kui sa ei juhtu olema mõni suur poeet ning hästi rahus ja harmoonias omadega – siis vast saaks hakkama. Aga mina ei ole ja siis läheb raskeks.

Kas teete filme selleks, et ideid oma süsteemist välja saada, või vaatajatele?

Eks ma mõtlen mõlemale. Endal tekib mõte, millest filmi teha ja kuidas lugu jutustada, aga stsenaariumi kirjutades mõtlen sellele, et jutustada lugu vaatajale mõistetavas vormis. Aga me ei tee mingeid kassahitte, sellise stiiliga ei saagi kunagi palju vaatajaid.

Mõlemas filmis – «Sõrve sääres» ja «Lembri Uudus» – kasutate valdavalt kaadritagust teksti. Miks?

Ma lavastan palju võtteplatsil ja töötan päris inimestega. Seetõttu on natuke lihtsam, kui nad ei pea otse kaamerasse näitlema, ei pea nii palju otse rääkima. Nii on neil hõlpsam oma ülesandest aru saada ja kaamera ees olla. Võib-olla pole mu lavastuslikud oskused nii suured, et ma saaks tegelased nii rääkima, et see tunduks filmis õige.

Kelle teksti meile filmis räägitakse?

Mõlemas filmis olen ma ­selle ise kirja pannud. «Uudus» on küll mõni koht, kus nad ise oma juttu ka rääkisid. Aga «Sõrve sääre» ainus tegelane Villi luges kogu ettekirjutatud teksti sisse.

Milline vahekord peaks olema dokumentaalfilmis päris elul, inimestel ja tõsikindlusel ning fantaasial?

Seda ei peaks üldse defineerima, näiteks ütlema, et kui on 80 protsenti tõde, siis on dokk, ja kui 50/50, siis juba ­midagi muud. Selles mõttes on mõlemad filmid ­dokumentaalid, sest nad kajastavad päriselu ning inspiratsioon tuli päris sündmustest. Ma küll ei leia, et peaks doki ja mängufilmi vahele mingi piiri tõmbama. Ikka võib lavastada ja natuke fantaasiat sisse panna, fantaasia on ka ju päris asi.

Seal on siis päris inimesed oma nägude ja lugudega, aga esitusviis on lavastaja nägemus. Teie annate neile teksti, hääle.

See, kuidas päris inimesed kaamera ees on, on minu meelest päris kütkestav. Seal on vahel isegi midagi enamat, kui sinna näitleja seda tegema panna.

Mõlemas filmis kasutate väga palju esimeses isikus liikuvat vaadet, kaamera saab vaataja silmadeks. Filmi «Süda Sõrve sääres» alguskaadrid tõid meelde isegi «Blairi nõiafilmi». Ometi on neil filmidel eri operaatorid, nii et see peab olema režissööri tahe.

Jaa, mõlemas filmis on tegu vaimu kujutamisega. Lembri ­Uudu lendas küla mööda ringi ­pärast oma surma ja filmiga «Süda Sõrve sääres» tahtsin, et vaatajal tekiks natuke õõvastav tunne, nagu Viinakurat tiirutaks päriselt Põdra külas. Nii saaks vaataja paremini näha seda, mida ma jutustan.

Kust on pärit «Sõrve sääre» tarkus, et purjus peaga ei tohi kunagi endast noorema puu alla magama jääda?

Selle ma mõtlesin ise välja. Vanad puud annavad ju rohkem varju ja nende all on mugav olla, nii peaks ka joodik valima puhkamiseks vana puu, mitte noore.

Neid kahte filmi koos vaadates torkas mulle pähe ülekasutatud termin «maagiline realism». Õigusega või asjata?

Kõlab ju hästi, see on kogu aeg meie ümber. Sõrves tundsin, et igas kohas on mingi oma atmosfäär ja asjad. Kui ­maagiline realism ennast natuke ­kätte annab, siis ongi sellest kohast lihtsam filmi teha. Aga ega ma mingi esoteerik ei ole ega vaimuvärki aja. Võib-olla on see minu sisemine vajadus filmide tegemiseks. Mul ei teki niisugust tunnet kõigis kohtades, aga Sõrves ja Pähklas, kus on tehtud «Lembri Uudu», olen palju olnud ja tunnen sealset elu. Siis tekib tunne, kuidas seda kujutada mitte lihtsalt realistlikult, vaid selle atmosfääri kaudu, mis tuleneb filmitegelaste elujõust ja valmisolekust mänguga kaasa tulla.

Eesti lühifilmide nägemisega on asi niru, need ei kipu eriti kinokavadesse jõudma. Kuidas teie filme näha saaks?

«Süda Sõrve sääres» ei tohi praegu Oscari-kampaania tingimuste tõttu esitada, sellepärast pole seda võimalik ka ­ERRi Eesti lugude sarjas avalikult ­veebis näidata. «Lembri Uudut» on võimalik vaadata Eesti lühifilmide portaalis estonianshorts.com.

Kas Oscari-plaan on siis tõsine?

Ma ei arva, et me Oscari saame, aga kuna on võimalus sinna kandideerida, siis ikka proovime. Oleme nüüd aru saanud, et see kampaania on hästi palju rahas kinni. Seal on kõik tasuline, isegi Ameerika filmiakadeemia liikmele e-kirja saatmine maksab. Meie lühidoki kategoorias on oma 700–800 hääletajat ja kõigile neile üksnes e-kirja saatmine maksaks kokku juba tuhat eurot. Täiesti jabur maailm. Aga me juba leidsime ühe levitaja, keda kõnetas film selle pärast, et tema isa oli alkohoolik ja ta ise juba 30 aastat ei joo. Nii nägi ta filmis isiklikku lugu ja talle meeldis «Süda Sõrve sääres» seetõttu väga.

Suur võlur alkohol paneb kas nii- või teistpidi asjad liikuma.

See film meeldib millegipärast just inimestele, kellel on natuke olnud kokkupuudet alkoholi­probleemidega. On inimesi, kellele jääb filmi sisu täiesti tühjaks, nad on öelnud, et ei saa üldse aru, mis seal toimub või miks.

Millised on teie tulevikufilmid?

Mulle meeldib väga lavastada ja tahtsin ikka mängufilmi teha. Omal ajal ei tahtnud ma sugugi dokfilmi õppima minna, aga nüüd olen selle üle väga õnnelik. Uus mängufilm «Maakohus» ootab väljatulemist. Just lõppesid lühifilmi «Kolmapäev» võtted Vilsandil. Eesti Filmi Instituudist olen saanud stsenaariumi arendamiseks raha, et teha Kitzbergi «Libahundist» film tänapäevases võtmes.

Selles asub Tammaru ­talu mere ääres ja on kogu muust ühiskonnast eraldatud, justkui oleks nad 19. sajandisse ­kinni jäänud, aga tegelikult elavad tänapäevas. Ühel hommikul uhub meri randa mustanahalise beebi ja nad kasvatavad ta üles. Tammaru rahvas on nii eraldatud, et nad ei pööra rassilegi tähelepanu, vaid juhinduvad armastusest ja harmooniast.

«Maakohus» on juba valmis, aga me proovime sellega festivalidele minna. See on jälle keeruline, sest paljud neist jäid ära või toimuvad veebis. Ootame niikaua, kuni saame mingile festivalile, ja siis tuleme ka Eestis välja.

Te olete advokaat ja filmitegija, kas ma saan filmipealkirjaga «Maakohus» siin mingit ühendust luua? Ja milline on teie eelistatud žanr juuramaailmas?

Ma tegelen advokaadina peamiselt kahe valdkonnaga: perekonnaõiguse, st abielulahutuse ja laste õigustega ning autoriõiguste ja intellektuaalse omandiga. Oma bakalaureusetöö tegin arhitekti õigustest ja magistritöö Hollandis intellektuaalsest omandist.

Perekonnaõigus on väga huvitav selle poolest, et seal näeb, mida kõike võib elu pakkuda. Mul on vedanud, et saab selle valdkonnaga kokku puutuda, sest tavainimesena ei kujuta ettegi, et elu võib nii kirev olla. Põhilugu on tavaliselt alati sama, kas keegi pettis kedagi või sai lihtsalt kõrini ja minnakse lahku, aga detaile ja nüansse, mida inimesed suudavad korraldada, ei oska ettegi kujutada.

«Maakohus» ei ole inspireeritud ühestki konkreetsest juhtumist, vaid vaatleb teemat üldisemalt. Oli plaanis teha lühike kohtusaalidraama, et näidata protsessi jaburust. Aga siis nägin unes, et olin keset põldu kohtuistungil ja kõik peale kohtuniku kandsid loomamaske. Me pidime suhtlema kohtunikuga ainult miimikat kasutades.

Filmis võitlevad kaks vanemat poja hooldusõiguse üle ja kohus toimub keset viljapõldu. Ema võttis lapse kaasa ja läks metsa, kusjuures tal tuli ära kägistada karu, kes neid ründas. Isa on aga ärimees, kes saabub kohtuistungile kombainiga, sest tema meelest peab iga samm elus mingit kasu tooma. Aga kohtunik, kes peab mingile otsusele jõudma, tahaks lihtsalt oma koeraga mängida.