Nagu Veneetsia filmifestivali iülevaatest lugeda saab, eredaid filmimomente jagus. Siiski kumas valikust läbi kriisi hõrendustöö. Seda otseselt. Esiteks linastus filme märksa vähem kui tavaliselt, kokku vaid 66. Lisaks oli järeleandmisi tehtud ka kvaliteedis.aga sellest polnud lugu, sest kehvapoolsed filmid libisesid ikkagi publiku huviorbiidist välja.
Kui festivali toimumine oli juba ise omamoodi ime, siis täiesti mõistetavalt raamistas festivali küsimus: kuidas edasi? Selge on, et isegi kui kriis raugeb ja piirangud kaovad, on olukord jätnud jälje nii vaatajamustritesse kui ka festivalide enda toimimismehhanismi. Inimesed on kolinud telesarjade ja voogedastusplatvormide maailma juba ammu. Pandeemia pelgalt süvendas levivat tendentsi. Vähenevad kinokülastusarvud on seega miski, millega tuleb lähemas tulevikus harjuda. Juba praegu ei ole kinolevi mitte kõikide filmide lõppsihtmärk. Kriis on teinud aga isegi festivalikogemuse paljude jaoks kinovabaks. Nii see suure tõenäosusega ka jääb, sest hübriidfestival on tulnud, et jääda. Suurfilmid leiavad jätkuvalt oma tee publikuni – olgu siis kino, telelevi või Netflixi kaudu. Palju haavatavamas positsioonis on autorikino, mis on nii risk kinodele kui ka ebaatraktiivne valik platvormidele.
/nginx/o/2016/07/12/5611971t1h7f78.jpg)
/nginx/o/2020/09/18/13354064t1h13d8.jpg)