/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
Millega seletada, et Lõuna-Euroopas, kus koroonasse nakatumiste teine laine käib juba üle kuu sama kõrgelt kui kevadel, pole surmade arv sugugi sama? Millal loodetakse Eestis käiku lasta koroonavaktsiin?
Kuidas on keset pandeemiat üllatanud HIV-positiivsed? Miks ei ole Eestis võimalik kohe ravida kõiki C-hepatiiti nakatunuid? Kus ja millal diagnoositi Eestis leeprat viimati? Need ja paljud teised teemad tulevad jutuks noorema põlvkonna nakkusarst Kerstin Kasega.
Sattusin nüüdse Lääne-Tallinna keskhaigla nakkusosakonda 1993. aasta suvel, kui mul kahtlustati meningiiti. Olemine oli juba väga paha ja mäletan vaid ähmaselt, kuidas voodis kassina kägarasse tõmbuda tuli, et arstide delegatsioon süstla selgroolülide vahelt seljaajju suruda saaks (liigutada ei tohtinud, sest see võinuks halvemal juhul kaasa tuua halvatuks jäämise).
Kuid meningiiti mul polnud ning peagi selgus, et hirmus peavalu tuli hoopis vedelikupuudusest, mille põhjustasid salmonella ja düsenteeria – jah, mõlemad korraga. Eks söögiäri pulbitses varastel 90ndatel üsna kontrollimatult.
Meditsiin ja noor organism said koostöös nakkustest võitu ja nädalapäevad hiljem suutsin haiglast omal jalal välja kõndida: käeveenidel tilgutiaukude plaastrid ja südames uus ning kõrgendatud huvi kõige nähtamatute tõvetekitajatesse puutuva vastu.
Ligi kolm aastakümmet hiljem astun sama haigla kliinikusse intervjueerima infektsioonhaiguste arsti Kerstin Kaset ja näen tema kabinetis esimese asjana raudjalgadega lavatsit, mis äratab ähmast äratundmist. Ase on vastuvõtutuppa kupatatud hoones käiva remondi tõttu, kuid mõtisklen ikkagi, et äkki lebasin 18-aastase patsiendina ise just selle peal? Võib-olla palpeeriti sel punakaspruuni nahkpolstriga lamatsil patsientide valutavaid kõhtusid juba sügaval nõukaajal; siis, kui maailmas möllasid veel rõuged ja lastehalvatus ning Covid-19st polnud keegi undki näinud? Ning ega ka need vanad nakkushaigused – rõugete erandiga – pole koroona tõttu kuhugi kadunud.
Kuid käesoleval aastal räägitaks ennekõike koroonast. Ka dr. Kase – ootamatult temperamentne, avatud ja naeruvarmas – lähetati kevadel Kuressaare haiglasse infektsioonikontrolli arstina appi. «Tuli teha tsoneerimine, tagada, et nakatunud patsiendid ja nakatunutega tegelev personal liigub üht teed pidi, Covidi suhtes terved aga teist teed, millel pole esimesega kokkupuudet,» kõneleb ta. Ülesande täitmiseks töötati koos päästeametiga esmalt läbi hoone plaan: teatud osad värviti roheliseks (puhas), teised roosaks (sorteerimine) ja kolmandad punaseks (Covid). Kaks nädalat hiljem läks Kase uuesti Saaremaale, nüüd juba selleks, et haigla detsoneerida ehk valmistuda tavapärase arstiabi andmiseks, jättes alles vaid ühe punase osakonna Covidi jaoks. «Ühtlasi tegelesin tavapärase infektsioonikontrolli tööga – vaatasin, et kõik kasutaksid maski ja isikukaitsevahendeid õigesti. Maski välimine pind on ju must ja seal võib viirus püsida p ä e v i,» räägib dr. Kase energiliselt isikukaitsevahendite väärkasutamise ohtudest. «Kui sul on mask peas, aga nii lõua all, et nina välja jääb, siis ta ei kaitse! Või kui vahepeal tõstad maski üles ja jood selle alt kohvi, siis mask ei kaitse enam samuti!»