Henrik Visnapuu aasta jätkub konverentsiga Luunjas ja luulelugemisega Emajõel

Suurem osa üritustest on koondunud Luunjasse, kus Visnapuul oli vanematelt päritud talu, milles ta aeg-ajalt resideeris vanemate surmast 1928. aastal kuni 1942. aastani, lastes abikaasal taluperenaine olla ning ise töötades pigem linnas. Rooste tunnistab, et koostöös Luunja kultuurikorraldajatega oli neil tahtmine tuua see Visnapuu, kellele meeldis eluajal küll Luunjas käia ja olla, nüüd päriselt – ehkki üksnes postuumselt – Luunjasse kohale. «Temast ei saanud muidugi mingit talupidajat ega väikse koha püsielanikku, ses mõttes ja mõõtes on ta nüüd ehk rohkem Luunja aukodanik kui kunagi varem,» lausus Rooste.

Programmi kõige mastaapseim üritus oli juulikuus Raivo Trassi lavastuses Luunja kultuurimajas publiku ette toodud Visnapuu draama «Keisri usk», mis poliitiliste tuulekeeriste tõttu 1939. aastal enne esietendust ära keelati ning oli sestpeale sootuks unustusse vajanud. Rooste avaldab lootust, et ehk aitab see lavastus Visnapuu dramaturgina tagasi pildile.

Kevadtalvel toimusid Luunjas (ja hiljem koroonakarantiini tõttu veebis) Visnapuu esimeste luulekogude ühislugemised, mis olid mõeldud eelkõige tema loomingu tutvustamiseks noorema lugejaskonna hulgas. Neid tõukas oma salvestuste-tõlgendustega tagant Pärnu poeet Jaak Känd.

Luunja vallapäevadel toimus luule- ja muusikaõhtu «Suvehundi armuhüüd», kus luulet lugesid ja musitseerisid Leonhard Lapin, Adam Cullen, Paul Daniel, Maria Esko, Jürgen Rooste, Hõbe Ann Rooste jt. Helmes, Visnapuu sünnikoha ligidal, avati augustis Visnapuu pink, seda suuresti tänu Tõrva kultuurimootorile ja vaimukandjale Ilmar Kõverikule.

Jürgen Rooste tõdeb, et Henrik Visnapuu kadus vahepeal veidi radarilt, kuna oli ehk teistsuguste luulekangelaste aeg. «Mingis mõttes on vürst Visna just praegusse ärevasse aega jälle sobiv – kui otsida lepitavat-vahendavat kuju, siis oli ju tegu sotsiaaldemokraadiga, kes väljendas ka selget rahvuslikku programmi, boheemlasega, kes oli valmis võtma enda vedada riigiametniku rolli, rahvaliku dramaturgiga, kes kirjutas vägagi modernistlikku värssi.»

Ta lisab, et võib-olla on Visnapuu puhul oluline ka see, et ta kandis auga välja poeedi-looja rolli, rõhutas kunstnikumina suurust. «Mu jaoks on vist olulisim see, et ta on pildis, et ta on sääl, kus on ta vääriline koht: Liivi, Underi, Alveri, Talviku jpt kõrval me luule absoluutses tipus.»

Rooste tunnistab, et Visnapuu on tal nii taskus kui südames kaasas olnud peaaegu kogu elu. «Ta oli teismelisena üks mu innustajaid ja eeskujusid just oma poeetilise tegelaskujuga ja tugeva omakeelega, ja mingis mõttes see aitas mind ennast ka lätete juurde tagasi, tuletas meelde, miks on nii pagana tähtis see luuleasi üldse, miks ma oma elu pühendasin sellele ilusale hullusele.»

Aasta esimeses pooles toimus Rooste korraldamisel Henrik Visnapuu luulevõistlus, millest võttis osa 46 autorit 80 tekstiga. Noorim osaleja oli 13-, vanim 80-aastane. Žürii andis juuni alguses välja kolm võrdset esikohaauhinda, mille pälvisid Kairit Liiv, Maian Kärmas ja Marian Miller. Luulevõistluse parimad tekstid ilmuvad kas aasta lõpul või uue alguses visnapuuliku luule kogumikus, millesse andsid ühtlasi oma panuse ka mõnedki tänapäeva Eesti tuntud luuletajad. Rooste sõnul tuleb sellest justkui Visnapuu aasta lõpupauk.

Eeloleval esmaspäeval toimub Prima Vista ja Tartu luulehuviliste kamba algatusel Visnapuu luule lavastuslugemine Tartu-Luunja laeval, kuhu on soovijail veel võimalik end eelregistreerida.

Kolmapäeval, 23. septembril leiab Luunja koolis aset üks tänavuse Visnapuu aasta keskne sündmus: konverents «Inimene Visnapuu». Eesti kirjandusuurijad vaatavad Henrik Visnapuu elu, aega ja loomingut, rolle ühiskonnas, saatust, vähem tuntud tekste, poliitilisi vaateid jne. Esinejate hulgas on Janika Kronberg, Loone Ots, Mihkel Kunnus, Karl Martin Sinijärv, Jaak Urmet, Jaanus Vaiksoo, Jürgen Rooste, Mart Velsker, Sirje Kiin jt.