/nginx/o/2020/09/17/13352037t1h06c6.jpg)
Nad harjutavad selleks, millest nad ei tohi iitsatadagi, lausa oksendamiseni. Ometi, eks nad ikka karda ka seda, milleks nad salaja valmistuvad, tunnistab nende ülem kolonelleitnant Margus Kuul – sest kartus on normaalne alalhoiuinstinkt. Aga kas nad oskavad karta seda, kui kaugelt, näiteks Aafrikast, koju tagasi tulevad?
Niisama lihtsalt ei maksa ka end esieriüksuslasele kätte anda. Las ikka näitab, mida suudab.
Niisiis, ülesanne: tungida büroohoone kuuendale korrusele, kusjuures liftid hakkavad sõitma ja trepikoja uksed avanevad ainult magnetkaardi viibutamise peale. Seda tal pole. Ütlematagi selge, et viisakas on teiste vara mitte purustada. Seega ukse mahalõhkumine kõne alla ei tule.
Äkki lähevad käiku mingid iminapad, mille abil mööda klaasfassaadi üles ronida, lasen fantaasial Hollywoodi märulite ajel lennata.
Lahendus, nagu selgub, on palju lihtsam. Selle leidmiseks ei kulu poolt minutitki.
Tuleb üles leida tulekahju signaalnupp või käivitada fuajees laealused alarmid – ja küllap on peagi kõik teed hoonesse valla.
«Küsimus on ainult selles,» ütleb naerdes Margus Kuul, erioperatsioonide väejuhatuse ülem, pärast ülesande lahendamist (teoorias siiski, mitte praktikas), «kes pärast päästeameti valeväljakutse kinni maksab.»
Poleks koroonaviirus taas pealetungil, pidanuks Kuul viibima koos võitluskaaslastega Aafrikas Malis, kus Eesti eriväelased õpetavad terrorismivastase võitluse pidamiseks sealseid sõdureid. «Kui me ei tegele terrorismiga seal, kus on selle juured, peame mingil hetkel hakkama tegelema sellega Eestis,» ütleb ta.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)