:format(webp)/nginx/o/2018/01/09/7473341t1h9633.jpg)
/nginx/o/2020/09/16/13350069t1h1bff.jpg)
Rändepoliitika peaks olema seotud lõimumispoliitikaga, kirjutavad Tartu ülikooli professor, sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets ja Tartu ülikooli professor, akadeemik Tiit Tammaru.
Tellijale
Raul Eamets, Tiit Tammaru: rändekvoodist ja lõimumisvõimekusest (5)
Eestis on viimasel ajal palju arutletud selle üle, kas rändekvoot on oma aja ära elanud ja tuleks heita ajaloo prügikasti. Laias maailmas ringi vaadates näeme, et rändekvoot on väga tavapärane rände juhtimise meetod, selle mõiste sisu erineb aga riigiti ning puudutab kas alalist töörännet (nagu Eestis), ajutist töörännet, kogurännet või põgenike vastuvõtmist. Piirarvu aluseks olev mõtteviis on aga seotud ühiskondade lõimumisvõimekusega. Eesti on sisseränderiik nii kolmandatest riikidest saabuvate uussisserändajate kui ka meie oma inimeste tagasirände tõttu. Kvoodist loobumise asemel tuleks mõelda terviklikule Eesti rände juhtimisele.
Eesti inimarengu aruandes «Eesti rändeajastul» (2016/2017) tõdeti, et Eestis toimub rändepööre, kuid lisati ettevaatlikult, et päris kindel selles veel olla ei saa. Nüüd on aruande ilmumisest möödunud üle kahe aasta, mis kinnitab: Eestist on saanud sisseränderiik.
Aruande ilmumisest möödunud aastatel on Eesti elanike arv rände tulemusel kasvanud ligikaudu 18 000 inimese võrra. Eesti rändesaldo muutus kolmandatest riikidest (Euroopa Liitu mitte kuuluvad riigid) pärit inimeste arvu järgi positiivseks kohe pärast Euroopa Liiduga ühinemist; see nihe rändes jäi lihtsalt Euroopa riikidesse, peamiselt Soome alanud suure väljarände varju.