/nginx/o/2020/09/16/13350064t1h5bab.jpg)
Kuidas kirjutada lavastusest, mille kajastamist ei soovita? Just selline tavapäratu teatrikogemuse salgamise palve on lisatud Von Krahli teatri ja Paide teatri pealkirjastamata uuslavastuse tutvustusteksti. Viimati mängiti nii bravuurikat peitusemängu kultuurimeedias popartist nubluga.
Salapära, sõnastamata jätmine on kunsti erootilisuse seisukohast vajalik, sestap mõistan osaliselt ka neid teatripraktikuid, kes kriitikute lõputut seletamisjanu naljaks panevad. Aga ilmselgelt on kunstikogemuse sõnastamise taotluse samastamine selgusetaotlusega samasugune lihtsustus kui väita, et kunstnik vaikib oma teosest ainult seepärast, et ta selle kohta midagi tarka öelda ei oska.
Igasugune kõnelus on eos möödarääkimine, iga selgitusega kaasneb uusi segadusi. Aare Pilve mõni aasta tagasi sõnastatud kaasaloova kriitika hüpoteesi vaimus võivad sellised segadusedki osutuda kunstikogemust rikastavaks. Sõnastamispüüd ei tähenda seega erootika surma ja nii nagu armueluski, võivad õiged sõnad huvi hoopis õhutada.
Tugev teos ei kaota võlu ka siis, kui tema toimemehhanism üksipulgi ära seletada. Ehk ei seisnegi kunstiteose sügavam erootilisus tema looritatuses (sest looritada saab ka igasugust jama, ja oleme ausad, sellega kultuuriturundus sageli tegelebki), vaid selles, et ka alasti kistuna või ka valesti riietatuna ei kaota teos oma lumma.
/nginx/o/2022/01/06/14295667t1hf511.jpg)