Jõhker kurjategija tänaval

Iga suur muutus saab alguse väikesest sammust. Hea näide on täna toimuv maailmakoristuspäev. Algatus sündis tillukeses Eestis, nüüd lööb kaasa juba 180 riiki üle maailma. Ning mürgiseid harjumusi saab samuti kõige edukamalt murda üks korraga. Täna kutsuvad eestlased kogu planeedi konivastasesse sõtta.

Tänavatelt sadeveeresti sattuvad konid jõuavad otse merre, veepuhastusjaama sadevesi ei läbi. Läänemerd reostavast prügist ligi poole moodustavad suitsukonid. Kuid see pole paratamatus. Igaüks saab olukorda parandada, muutes oma käitumist ning suhtumist juba täna.

Konid tapavad kalu

Muusik Reigo Ahven usub, et kui laps on kasvõi korra elus konisid korjanud, siis ta tulevikus ise prügi maha pillu. Trummar ja džässiklubi Philly Joe’s hing võttis konijahile kaasa nelja-aastase poja Eke. «Sellest, et konid tapavad kalu, sai tema väga selgelt aru,» rääb Ahven. «Üks kuri koni suudab ära solkida tuhat liitrit vett. Lapse maailm on kontrastsem, aga vale pole see kaugeltki.» Reigo ja Eke korjasid kahekesi konisid Tatari ja Süda tänava kandis. Üllatusega panid nad tähele, et kultuursed kombed ulatuvad ka tänavakäitumiseni – muusika- ja teatriakadeemia juures oli konisaak pea olematu.

Kas neljane põnn peaks üldse kokku puutuma sellise õudse, haisva sodiga nagu konid?

«Seltskonnamänguna konikorjamine lapsele meeldis. Poeg arvas mulle üllatuslikult, et ei peaks ainult konidega tegelema. Peaks ära korjama ka kommipaberid ja kohvitopsid, ikka kogu sodi minema.»

Muusik pole mingi värske roheline, Reigo Ahven on Dam Removal Europe Eesti kõneisik ning loodusteemade suhtes aina kirglikumaks muutunud. «Ma olen ju lapsevanem, loomulikult võtan maailmakoristuspäevast osa! Ja olen aktiivne ka ülejäänud 364 päeval aastas. Ainult teadlikkust tõstes on võimalik saavutada suur muutus.»

Aktiivse hobikalurina teab Ahven omast käest, et konireostus teeb kaladele silmanähtavat kahju. Läänemere seis on nukker, see on erakordselt saastunud. Kui nüüd mõelda, et mis see üks koni ikka teeb, siis ühegi suitsetaja elu ei piirdu ühe koniga. Neid koguneb kiiresti sadu, tuhandeid, ja suitsetajaidki on omajagu. Kokku tõsine reostus! Ning kui me päevapealt lõpetaksime selle saastamise, toimuks ka nähtav muutus. Miljardid konid jõuavad veekogude asemel sinna, kus on prügi koht.

«Kalade tervis on selgelt halvemaks läinud, neil on rohkem parasiite. Ja kõik, mis satub loodusse, satub varem või hiljem inimese enda organismi tagasi. Ei tasu lühinägelik olla. Mulle õudselt meeldib fokusseeritud aktsioon ühe tegevuse vastu. Ära viska koni maha! See on imeväike liigutus – kustuta see ära ja pane prügikasti. See ei võta kelleltki tükki küljest, aga on suur samm looduse jaoks. Inimeste käitumine muutub siis, kui sotsiaalne norm muutub. Ja see on täiesti võimalik – tõsta teadlikkuse sedavõrd, et koni maha viskamine muutub sotsiaalselt vastuvõetamatuks. See on selge prügimine!»

Ahven toob näiteks turvavööde kinnitamise kombe autos. Aastaid tagasi ei saanud kõik veel aru, et nii käitub iga vastutustundlik kodanik, hoidmaks enda ja teiste elu. Nüüd on see Eestis juba normaalsus. Kuid näiteks Venemaal kihutatakse endiselt, turvavöö lahti. Kui kõik sõbrad reageeriksid konikahjurite suhtes hukkamõistvalt, kaoks kiiresti isu nii nõmedalt käituda.

«Olen küll mittesuitsetaja, aga ma ei tee suitsetajaid maha. Igaüks võib oma tervisega teha, mida ise soovib, see on tema vabadus,» lisab Ahven. «Aga see, mis ta teeb koniga, pole küll enam tema otsustada! See puudutab ka kõiki teisi. Seda sotsiaalset normi saab murda ja peabki tegema!»

Mida igaüks saab teha? Korjake kodukohast konid ära. Ärge pigistage silma kinni, kui keegi neid maha pillub. Reigo Ahvena arvates on täiesti käegakatsutav eesmärk, et Eesti oleks maailmas tuntud kui erakordse kultuuriga ja erakordselt puhas riik.

Kanalisatsioonist otse merre

Näitlejanna Liisa Pulk tunnistab, et vaid mõni nädal tagasi elas ta ka ise teadmatuses sellest, kui tõsine saasteprobleem üks suitsukoni tegelikult on.

«Olen alati arvanud, et konisid maha visata pole okei, aga kanalisatsioonikaevudesse visake neid niipalju kui süda lustib. Arvasin, et need jõuavad veepuhastusjaama või siis lihtsalt haihtuvad maagiliselt kuskil pimedas torustikus,» räägib ta tuliselt. «Mul polnud aimugi, et suur osa sellest, mis tänavatel vihmavee restkaevudesse satub, ei läbigi veepuhastusjaama, vaid satub otse lähimasse veekogusse. Ma ei teadnud, et sigaretifiltrid pole biolagunevad, vaid sisaldavad plastikut. Ja olin väga üllatunud fakti peale, et sigaretifiltreid leidub maailmameres rohkem kui ükskõik millist muud prügi. Üksainuke koni suudab mürgitada kuni tuhat liitrit vett.» Liisa jaoks oli väga lihtne aru saada, et tegelikult oleme kõik üks organism – ühe käega saastame, teisega sööme seda ise endale sisse.

Et teema tõsidusest selget pilti saada, läks Liisa ise konisid korjama, ning tulemus oli rabav. «Selle kotitäie konisid korjasin Pirital merest 60 meetri kauguselt 15 minutiga. Teise samasuguse koti sealtsamast paar päeva hiljem. Päris jube on nüüd ringi käia, sest märkan maas nii palju pisiprügi, millele enne üldse ei keskendunud. Huvitav, samas on nii palju šikke konitopse... Sellest võiks saada uus moeasi.»

Näitlejanna on veendunud, et juba teadmine muudab suure hulga inimeste mõtlemist. Aga kui ise koristades käed külge panna, kinnistub see igaveseks ning käsi enam naljalt koni maha viskama ei kipu.

«Mina usun, et mis tahes muutused maailmas on kõige jõulisemad siis, kui inimeste teod tulevad veendumustest, mitte käsu peale. Seega ei usu ma enamasti moraalilugemise tõhususse. Aga koniteemal võtan nüüd tõesti sõna, ja mitte selleks, et moraali lugeda, vaid et teadlikkust tõsta.»

Muud mured on väga tühised

NOËP ehk Andres Kõpper kuulub juba pikemat aega maailmakoristuspäeva aktivistide hulka ja peab seda väga hästi kasutatud energiaks. «Maailmakoristus on üks väga konkreetse eesmärgi, üleskutse ja reaalse tulemiga üritus,» märgib muusik. «Lisaks ühisele koristuspäevale mängib ka info jagamine väga suurt rolli. Minu enda teadlikkus prügiprobleemist on tänu sellele ettevõtmisele aasta-aastalt mitu korda suurem.»

Andres Kõpper peab keskkonna ja looduse hoidmist kõige tähtsamaks teemaks üldse, ka on ta veendunud – pehmekoeline rohelisus ja näiline maailmapärandamine jääb tänases maailmas liiga lahjaks reaktsiooniks. «Sorteerid prügi ja paitad natuke oma südametunnistust, aga sellest enam ei piisa. Võib küll öelda, et keskkonna hoidmine on riikide otsustada, aga otsustab tegelikult rahvas. Kuna meid on vähe, ei hakka prügi nii palju silma, et paanika tekiks. Tekib illusioon, et pole ju hullu, kui natuke reostan. Tegelikult on seis äärmiselt hull, ka kõige väiksema suitsukoni mahaviskamine on suur probleem.»

Kõpper leiab, et World Cleanup Day käima lükkamine üle terve maailma on algatus, mille üle iga eestlane võiks uhkust tunda. «See on suurim kodanikuliikumine maailmas, mis ületab kultuuri-, rassi- ja keelebarjääre. Üks asi on koristamine, aga sellega käib kaasas keskkonnateadliku mõtteviisi levik. Hoiakute muutumine. Mida rohkem inimesi kaasa tuleb, seda vähemaks jääb neid, kes hiljem ise prügi maha viskaksid. Väga võimas asi, mille eestlased on maailma heaks käivitanud! Meie igapäevased stressiallikad on loodust ohustavate teemade kõrval väga tühised.»