Nädala mõte: oskus oodata

Juba peaaegu kolm nädalat ei ole vihmavaba päeva olnud, iga päev törtsutab jupikaupa vett alla. Oleks, et kallab korraga kaks päeva ära ja siis annab nädala kuiva. Aga oleks on oleks. Mitme põllumehe närvid on juba üsna pingul, eriti kaunviljade pärast. Läinud nädala lõpus lubas ilmaprognoos selleks nädalaks kuivemat ilma, see andis uut lootust. Ent teisipäeval, mil antud ridu kirja panin, sadas Kesk-Eestis juba kolmandat tundi vihma. Ja tänaseks lubas uut sadu.

Üsna karm, kui näed terve aasta vaeva ja jõuad juba omajagu rõõmustada, et saagid on ilusaks kasvanud ja mõnel on isegi lootust rekordsaagile, aga siis ei saa kogu seda rõõmu põllult kätte. Lihtsalt vaatad, kuidas iga päevaga vilja kvaliteet langeb ja oodatav tulu muudkui väheneb.

Aga ometi suudavad nad ise optimistlikud ja lootusrikkad olla. Üks Tartumaa põllumees leidis lausa, et kui lähebki sel aastal kehvasti, küll siis järgmisel aastal jälle paremini läheb. Järvamaa põllumees arvas, et ega põllumehel muud teha pole, kui osata oodata tööks sobilikku ilma.

Oskus oodata ja kannatlik olla on üks hea oskus, mis kulub ära igas eluvaldkonnas. Eriti praegusel ajal, mil kogu maailm on pea peale keeratud. Muidugi tahaks juba täna teada, kas sel aastal jõuluvana ikka saab tulla, kuna märtsis oli mu nelja­aastane taevani tänulik, et koroona kevadel tuli, sest muidu poleks ju jõuluvanagi tulla saanud. Tähtsam oleks muidugi teadmine, kas ja kui tõsiselt teine laine meid laastab, aga ega see ülemõtlemine suurt midagi ei anna. Nii et tasub võtta päev korraga ja kui veel ei oska, siis harjutada ootamise oskust.