Juhtkiri: digiilm lüpsab loojaid

Osalt on see tingitud sellest, et suured tehnoloogiahiiud lihtsalt kasutavad autoreid ära, ja kui need üritavad õigust nõuda, siis sulgevad neile oma platvormi. Näiteks võib tänase lehe kultuurikülgedelt Vaiko Eplikuga tehtud intervjuust lugeda, et YouTube kustutas oma keskkonnast kogu Taani muusika, kui Taani autorikaitsjad proovisid oma autorite loomingu eest õiglast tasu küsida. Ka Spotify pole parem, soovitades autoritel lihtsalt rohkem muusikat üles laadida.

Eesti muusikaloojate jaoks pole ka meie riigi seadused ajaga kaasas käinud. Eestis reguleerib nn tühja kasseti tasu maksmist määrus, mis on pärit aastast 2006. Salvestustehnoloogia vananemise tõttu langes Eestis selle määruse põhjal autoritele makstav raha aastatel 2007–2015 lausa 98 protsenti (samas kui Leedus kasvas see samal ajal üle 3000 protsendi). Muusikat aga kuulatakse nutiseadmetes ilmselt rohkemgi kui varem.

Kuna Eesti eri valitsused pole väga pikka aega arvanud, et nn tühja kasseti seadust oleks tarvis ajakohastada ja lisada sinna nutiseadmete tasud, käivad loojad riigiga kohut. Tallinna halduskohtu otsusega eelmise aasta lõpul määrati digiajastu salvestus- ja esitusseadmete puhul õiglaseks tasuks autoritele nende muusika salvestamise ja taasesitamise eest 0,3 protsenti salvestusseadme hinnast ja 0,8 protsenti salvestuskandja hinnast. Seda on täpselt kümme korda vähem, kui kehtivas autorikaitse seaduses on tasuks ette nähtud eelmise põlvkonna kasseti- ja CD-mängijate ning kassettide hinnast.

Jääb üle loota, et autoritele määratakse töö eest õiglane tasu, ja et ka ühiskond mõistaks, et autoreid toetades tagame endale rikkalikuma kultuurikeskkonna.

Halduskohtu hinnang ei rahulda loojaid ja seda õigusega. Kui omal ajal mahtus kassetile vaid 90 minutit muusikat, siis tänapäeva kõvakettale mahub mitu korda rohkem. Kui vanasti olid video ja muusika esitamiseks eri seadmed, siis nüüd on kõike võimalik teha sama seadmega. Hinnang, et nutiseadmetelt peaks autorid saama kümme korda väiksemat hüvitist, on igal juhul arusaamatu.

Teisest küljest tuleb muidugi arvestada ka sellega, et muusika ja video taasesitamist võimaldavaid nutiseadmeid saab kasutada ka üksnes helistamiseks, veebis surfamiseks või ka kontoritööks, ja küllap on ka inimesi, kes seadmeid autorikaitse all oleva loomingu salvestamiseks ei kasutagi. Kui seadme hind sisaldaks ka hüvitismaksu autoritele, võib see nendele ebaõiglane tunduda.

Alternatiivina kasutatakse mõnes riigis autorite hüvitamist otse riigikassast, sidumata hüvitiste laekumist seadmete maksustamisega. Süsteemil võib olla mõningaid eeliseid, näiteks lihtsus, sest seadmete müügi maksustamisel oleks vaja tõhusat kontrollsüsteemi müüjate üle, kas nad ikka laekumisi deklareerivad ja tasuvad.

Lõpuks on loojatele vajalik seadusemuudatus jõudnud ka riigikokku lugemisele. Jääb üle loota, et autoritele määratakse töö eest õiglane tasu, ja et ka ühiskond mõistaks, et autoreid toetades tagame endale rikkalikuma kultuurikeskkonna.