Närune oled, hingeke!

Viimast võib pidada DeLillo visiitkaardiks noorema ja rahvusvahelisema auditooriumi silmis, kuna selle ainetel valmis David Cronenbergil 2012. aastal samanimeline (ning üsna täpselt ja ammendavalt allikteose sisu edasi andev) mängufilm, peaosas Robert Pattinson. Ja me teame, et kunstiliselt ja kommertslikult edukas filmiversioon suudab teha kirjandusteosele (ning kaudselt ka tema autorile) kümneid või isegi sadu kordi rohkem reklaami kui ükski kirjandusauhind.

«Kosmopolis» näitab ameeriklastele ja muule maailmale, mida kõigi kunagiste sotsialismimaade (sh Eesti NSV) kodanikud kuulsid juba lasteaia punanurgas: kapitalism on roiskunud ja hukule määratud ning vajub peagi vääramatult kokku omaenese raskuse all. Isikuvabaduse ja majanduskasvu ideaalide seisukohast on see väide – nagu me omast kogemusest teame – kindlasti vale, sotsiaalse poolega (nt arstiabi ja hariduse kvaliteet ning kättesaadavus) on nii ja naa, ent kapitalismi soovimatu mõju inimese moraalile ja psüühikale on midagi, mille üle kannatab soovi korral isegi väidelda.

Nõukogude Liidus oli kapitalismi kokkukukkumise teoreetilisest tõestamisest kujundatud terve teadus, kusjuures politoloogidele, majandusanalüütikutele, sotsioloogidele jt tulid selle konstitutsioonilise tõe massideni toomises appi ka kirjanikud, alates sellistest nimedest nagu Sergei Jessenin ja Vladimir Majakovski. Eesti literaatidest käis 1970. aastate keskel eksklusiivse koodituusikuga kohapeal kapitalistlikke koledusi värsivormi valamas nt Arvi Siig.

Võimaluse korral pandi kommunistliku ideoloogia vankri ette ka välisautorite teosed, mille sisu oli tõlgendatav kapitalismikriitikana ega sisaldanud sealjuures midagi otsesõnu nõukogudevastast, pornograafilist ja/või kehtiva ajalookäsitlusega ühildamatut. Ehkki muidu valitses siinpool raudset eesriiet kultuuriküsimustes kõige kapitalistlikest riikidest pärineva ja kaasaegse suhtes tugev tsensuur, jõudsid Eesti NSV riiklikelt kirjastustelt lugejateni selliste pärast Teist maailmasõda ilmunud teoste tõlked nagu: Jerome David Salingeri «Kuristik rukkis», Truman Capote’i «Külmavereliselt», Kurt Vonneguti «Tšempionide eine», James Baldwini «Keegi ei tea mu nime» jne.

Miks ma seda siinkohal nii pikalt meenutan? Mulle tundub, et sama valikukriteeriumi järgi oleks ilmselt nõukogude inimesele ideoloogiliselt sobivaks lugemisvaraks tunnistatud ka DeLillo «Kosmopolis». Selle teeb poliitilises plaanis iseäranis tänuväärseks asjaolu, et vaade kapitalistlikule ühiskonnakorrale ja selle all ägavale indiviidile pole seal antud mitte toitumisahela põhjast, ekspluateeritute pilgu läbi – nagu see oli valdav nt «kodanlikust» ajast rääkivas Eesti sotsialistlikus realismis –, vaid tipust, näilise võitja perspektiivist.