Sõnavabadus on oluline põhiõigus, mis kehtis isegi eriolukorra ajal ja mida loodetavasti mitte kunagi Eesti vabariigis ei piirata. Siiski tahan juhtida praegu taas pead tõstva koroonaepideemia valguses vajadusele isikute ja institutsioonide vahel oma sõnumeid rohkem koordineerida ja teada, et sõnadel on hind. Toon siinkohal kaks negatiivset näidet.
Kevadise eriolukorra ajal levitasid mõned arvamusliidrid soovitust, et üksi elavad eakad inimesed püsigu kodus ja helistagu kohalikku omavalitsusse, et nende eest hakkaks poes käima kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Lisaks läks kusagilt liikuma sõnum, et kohalik omavalitsus toob kõigile eakatele koju tasuta toidupakke. Ei tea, mida nende sõnumite levitajad mõtlesid, aga nad oleksid pidanud mõtlema, et Eestis elab üle 200 000 eaka ja meil on üldiselt kombeks, et põlvkonnad elavad eraldi: paljudel on õnn oma abikaasaga veel koos olla, aga on ka palju üksikuid inimesi. Ei olnud mõistlik eeldada, et kohalikel omavalitsustel ootaks kusagil jõude selline sotsiaaltöötajate armee, et hakata hoobilt kõigi üksikute eakate eest poes käima.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/10/13336826t1he22f.jpg)