Maarja Nuudi mitu maailma

Millegipärast seostus mul maas olevate juhtmetega mingisugune betoonist punker, selline underground- ja/või cyberpunk-koda, aga stuudiosse astudes mõtlen kõigepealt, et äkki eksisin uksega ja see on hoopis kellegi kodu. Kõik on kuidagi väga mugav ja hubane. Aken on lahti, aga ma pole kindel, kas sealt linnulaulu kostub. Kopli tööstuslikku huminat nagu kusagilt huikab.

«World Inverted» ilmub Eesti plaadifirma Õunaviks alt, mille profiili kohta võib öelda, et ta annab välja kodumaist alternatiivfolki. Hendrik ütleb, et plaadifirmaga Kohvirecords kasvas ta üles ja Õunaviks on Kohvirecordsi mõtteline järeltulija, selles mõttes nagu saabumine koju.

Nende esimene album «Muunduja» ilmus mäletatavasti prominentse inglise plaadifirma Fat Cat Recordsi alaleibeli 130701 alt. Mis on nüüd lisaks plaadifirma keerulise nime väljaütlemisel tekkida võivate probleemide kadumisele veel korralduslikus plaanis muutunud? «Helistad telefoniga ja saab eesti keeles rääkida kasvõi,» toob Maarja esile ühe ilmse eelise.

Plaadifirma on väiksem ja plaatki on kõlalt võrreldes eelmisega väiksem ja kuidagi intiimsem. Äkki ka kodusem. Nende masinad on muutunud justkui pehmemaks, kuigi mitte liiga pehmeks. Eelmise plaadi produtsent oli mainekas britt Howie B (teinud koostööd U2, Tricky, Björkiga jne) ja see salvestatigi laivis sisse mängides. Albumi «World Inverted» salvestusloogika oli teine, ta sündis kokkuvõttes kiiremini ja on palju rohkem arvutikeskne. Ka ei kuule me siin kuigivõrd Maarja Nuudi brändi – viiulit.

Küll aga on kesksel kohal Maarja Nuudi hääl – kas siis sõnadega või ilma. Selle muusika DNA on läinud natuke rohkem krussi ja sõlme, hargnenud mööda maailma laiali ning muutunud vast müstilisemakski. Autorid räägivad sellest albumist kui eelmisega võrreldes kergemast ja mängulisemast ja leiavad, et kontseptsioonilist taaka on kuidagi vähem.

Vastu tulla või mitte

Kuna hakatakse kokku panema kontserdiprogrammi, on paslik muidugi arutada ka teemal «elektrooniline muusika ja laiv» – küsimus, mille kallal on elektroonikat pigem mitte sallivad ning higisemat-naturaalsemat esitust armastavad ja pigem vist rokisõbrad ikka tahtnud hammast teritada. Mis imet seal siis on, vajutad ainult nuppu ja tuleb, igaüks võib sellist asja teha, on osutatud üleolevalt ja irooniliselt. Kraftwerk küll ütles, ja vist meelega, et nende trummarid ei higista ja selline ongi tulevik.

Enne veel, kui meie intervjuu saab ametlikult alata, räägib Hendrik, mida ta hiljutisel Kohtla-Nõmmel toimunud Mägede Hääle festivalil kuulis ja nägi. Nad ise esinesid seal samuti. Aga ta meenutab hea sõnaga Steve Vanoni, Mihkel Kleisi ja Jackson Bailey kontserti, mis sundis ennast justkui kuulama. Mitte niivõrd selle järgi liikuma. Ja et seda oli hea niisugusena kogeda.

Albumil «World Inverted» on viiulil ja luuperil varasemast vähem kohta, ka elektroonika on teistsugune, nii et kogu olukord justkui vähem performatiivne. Võiks öelda ka, et selle enesekehtestussoov ei ole nii täpselt välja mõõdetud. Maarja räägib, et inimesed sageli ei saa täpselt aru, kuidas see elektrooniliste helide tekitamine laval käib, ja temas tekitab selline võimalik mitteteadmine aeg-ajalt ebamugavust. «Minu ja Hendriku kohta on ka öeldud, et Maarja Nuut ja DJ, vahel kohtab sellist arvamust, et kui Hendrikul on arvuti ees, siis ta ju päriselt kohapeal muusikat ei tee. Mul on ka arvuti, aga see on alati põrandal.»

Maarja: «Mingis mõttes on küsimus ehk ka selles, kuidas inimestele vastu tulla, et nad tajuksid loodu n-ö ehtsust ja kohapealsust.» Hendrik: «Väljendil «vastu tulla» on kuidagi halb maik ja ma küll kellelegi selles osas vastu ei taha tulla.»

Maarja: «Võib-olla siis parem väljend oleks «kommunikeeruma». Ikka tahad ju, et see, mida teed, kellenigi jõuaks. Mulle väga selline fuck you-suhtumine ka ei meeldi, et teen oma asja ja üldse ei huvita, kas see kellenigi jõuab või mitte. Kui mul on valida, kas vajutada salaja mingit nuppu, mida keegi ei näe, või teha kellukese vastu kõll, siis ma pigem valin viimase. Aga see on nii praegusel ajahetkel ja ilmselt reaktsiooniks millelegi. Tegelikult mulle ka väga meeldivad salajased nupud ning aastaid lihvisin oma luupimistehnikat, et keegi ei märkaks, millal ja mida ma täpselt teen, sest ma ei soovinud sellele eraldi tähelepanu juhtida (mul oli isegi spetsiaalne kleit spetsiaalse taskuga, kuhu mahtus imetilluke nupp, millega üle sinihamba ühenduse salaja luupida). Siiani arvan, et nii kelluke kui ka arvutiklahv on vaid tööriistad, ja idealistlikult loodan, et ka kuulajad saaksid üle võõristusest ühe või teise vahendi – meetodi vastu.»

Pärimusmuusika või mitte

Esitan pika ja keerulise küsimuse selle kohta, et eelmisel plaadil oli rohkem pärimusmuusika ja nüüd rohkem ingliskeelne jne, et miks nii ja mitte teisiti. Hendrik vastab: «Sellele küsimusele oleks pidanud ammu vastuse välja mõtlema.» Mille peale mõlemad naeravad.