Surm on kõigest sotsiaalne konstruktsioon?

Igavese eluga tuleks inimkond ehk veel kuidagi toime, ehkki see devalveeriks materiaalset eksistentsi (kui seni ihaldusväärseks peetud ontoloogilist eristaatust), närvutaks faustlikku vaimu ning annaks kardetavasti kõvasti tunda üldises motiveerituses (nagu laulis Singer Vinger: «kui poleks surmavat vikatimeest, ei viitsiks elada kopika eest»), aga lahkunute tagasipöördumist oleks ilmselt keeruline ära händlida sootuks proosalisematel põhjustel.

Sest kui kõik kallid kadunukesed korraga ellu ärkaks, kukuks see kardetavasti välja palju kehvemini kui vastavad stseenid ajakirja Vahitorn joonistatud piltidel, mis kujutavad viimse kohtupäeva joviaalset klassikokkutuleku-meeleolu. Väljend «põlvkondadevaheline konflikt» omandaks elavate ja ülestõusnute ühiselu käigus kiiresti senisest sootuks laiema – ja ilmselt ka vägivaldsema ja traagilisema – tähendussisu.

Surnute ülestõusmine ning tagasipöördumine maisesse keskkonda on arhetüüpne motiiv mütoloogias ja fantaasiakirjanduses. Sellest on teinud oma leivanumbri nii pühakirjad kui ka näiteks õudusfilmid ja õuduskirjandus. Neis toimub surnute elluärkamine enamasti valikuliselt: tagasi tulevad vaid üksikud, sageli kõige kibestunumad. Need, kellest siinpool eluajal kõige rohkem üle lasti.

Või siis vähesed väljavalitud: pooljumalad, messiad, lunastajad, vabastajad... Nii mõnigi tekst on rajanud oma paatose kellegi bioloogilises mõttes võimatu tagasituleku lootusele. Või koguni lubadusele. Üks sellistest on muuhulgas meie rahvuseepos «Kalevipoeg», mille viimane salm sisaldab teatavasti selliseid värsiridu: «Aga ükskord algab aega /.../ Küll siis Kalev jõuab koju / oma lastel’ õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.»

Valatakse nii elavate kui ka surnute verd

Kõigest mõni kuu pärast seda, kui eesti kultuur sai rikkamaks esimese täispika – sisu poolest täielikult hauatagusele elu võimalikkuse postulaadile ehitatud – õudusfilmi poolest, milleks on Urmas Eero Liivi «Kiirtee põrgusse», ilmus Indrek Hargla koostatud miniantoloogia «Ülestõusjad ja kodukäijad». Viimases võib näha mõttelist järge Hargla varem kokku pandud kolmele temaatilisele kogumikule: «Õudne Eesti» (2005), «Eestid, mida ei olnud» (2017) ja «Vinguv jalaluu» (2018).

«Ülestõusjad ja kodukäijad» koondab kaksteist varem ilmumata ning rohkem või vähem spetsiaalselt selle kogumiku tarbeks kirjutatud Eesti-teemalist teksti kohalikelt autoritelt, kellest veerand on naised. Lugude tegevus toimub nii olevikus, minevikus kui ka tulevikus, siit leiab paralleelreaalsusi, alternatiivseid ajaloovisioone, ühe arvutimängumaailma jne. Peaaegu igas loos valavad autorid hoogsalt nii elavate kui ka surnute verd.

Mitu kogumikus leiduvat teksti osutavad kaudselt sellele, mida Indrek Hargla jutustuses väljendatakse selgesõnaliselt preestrist tegelaskuju suu läbi: «Surm on elu osa, surm toob välja meie inimlikkuse» (lk 65). Ehkki nii meie elukogemus kui ka teadus kinnitavad, et elu ja surma piiri saab ületada kõigest ühes suunas ning pöördumatult, on fantaasiakirjanduse võimuses mängida läbi ka teistsugused stsenaariumid ning virgutada seeläbi meie tegelikkusetaju, moraaliteadvust ning kujutlusvõimet.