Nädala mõte: elevust saadab ärevus

Pole ju lapsed pool aastat koolis käinud ja elevust on tavapärasest rohkem. Suvelgi oli ju võimalik sõpradega kokku saada, aga ilmselt pole nii mõnedki klassikaaslased teineteist pool aastat näinud. Kuigi lasteaiad olid juba poolest maist avatud, minnakse neiski nüüd ­vanas rütmis edasi, kadunud on vähesest laste arvust tingitud koondrühmad.

Algab uus hobitegevuste ja treeningute hooaeg, mis samuti kevadel ootamatult lõppes ja suvel tavapärasel puhkusel oli.

Ent elevusega kaasneb väike ärevus: kui kauaks seda rõõmu jagub? Vaevalt kevadine tohuvabohu meie mälusoppidest kadunud on. Kogu aeg hiilib kukla taga teadmine, et laupäevaks planeeritud sünnipäevapidu tuleb võib-olla reedel ära jätta. Vaevalt kevadine olukord riiklikult kordub, ent piirkonniti võib seda ette tulla. See teeb murelikuks – kõik, mida planeerime, nõuab vaeva, aga vaev võib ühe hetkega vastu taevast ­lennata.

Räägin siin üksikisiku tunnetest, aga tegelikult on meil hulk ettevõtjaid, kes teist sellist pauku enam üle ei ela. Näiteks maaturismiettevõtjad. Nagu kõrvalolevast loost lugeda saate, vaevab teadmatus neidki. Kas, millal ja missugused piirangud taas kehtestada võidakse? Isegi kui üksikisikud võivad jätkuvalt ­turismiettevõtjate teenuseid kasutada, ütleb lihtne matemaatika, et kuigi iga külaline on väga oodatud, siis pole suurt vahet, kas osutad teenust kolmele või kolmekümnele inimesele, aega kulub sama palju, aga sissetulek on kümme korda väiksem.

Ühe puhketalu perenaine ütles kevade iseloomustamiseks, et ellu jäävad vaid need, kes julgevad riskida ja raamist välja mõelda. Loodame, et ettevõtjad leidsid julgust riskida ja võtsid läbielatut kui elukooli, mis teeb tugevamaks.

Suures tohuvabohus on ikka rõõmu ka – september on saagikorjamise kuu, kus kogu kevadel nähtud vaev end ära tasub. Kartulid, porgandid, arooniad, õunad. Metsast saab seeni otsida ja pohli-jõhvikaid noppida. Meiegi ootame lugejatelt fotosid enda saakidest – on ju huvitav vaadata, mida teised salve koguvad.