Parimaid talusid kirjeldab innovaatilisus ja automatiseeritus

Lambad näsivad kadastikke

Lahemaa kadakastel karjamaadel uitab ringi paarsada Iisaka talu lammast. Kuna nad ei vaja palju hoolt, sobivat need loomad sinna kõige paremini, sest pererahva rahvatantsuhobi ei luba neil kodus istuda.

Osa karjatatavatest karjamaadest oli hiljuti üsna täis kasvanud, ent lambad on poollooduslikud kooslused maalilisteks kadastikeks näsinud. Viis aastat tagasi vanematelt talu tegemised üle võtnud Priidu Veersalu rääkis, et igal aastal harvendavad lambad viis-kuus hektarit kadastikke. Kokku majandab talu sadakonnal hektaril.

Kui Veersalu talu üle võttis, oli prioriteet ehitada uus laut. See mahutab kuni 250 põhikarjalooma. Peale selle on plaan rajada väike tapamaja, et oleks lihatöötlemisvõimekus.

Seniajani kasvatati talus eesti tumedapealisi lambaid, ent 2015. a algas üleminek sinise tekseli tõule. Aretamine on toimunud järk-järgult ja järgmisel aastal sünnivad esimesed sajaprotsendiliselt sinise tekseli talled. Tõug on hea iseloomuga ja heade lihaomadustega.

Talu põhiline sissetulekuallikas on elusloomamüük, soov on ka eksporditurule minna. Müüakse liha ja käsitöötooteidki. „Oleme pereettevõte. Isa pole niisama istuma jäänud, igapäevaselt abistab, ema tegeleb käsitööga, 92aastane vanaema teeb sallidele kaunistusi,” kirjeldas Veersalu. Ka tema kaks õde elavad läheduses ja on abiks.

Noorperenaine Kädi Kröönkvist on aga võõras veri, nagu ta ise ütleb. „Käin iga päev Tallinnas tööl ja see siin on minu hobi. Mulle väga meeldivad loomad ja lambad mõjuvad pärast pingelist tööpäeva isegi teraapiliselt,” lausus ta.

Et lambad kaitstud oleks, toimetab Iisaka talus kolm karjakoera. „Meil liikus siin arvatavasti šaakal ja oli ka karu rünnak. Võttis ühe hommikuga 13 talle. Siis võtsime karjakoerad,” rääkis Veersalu. Esimesel aastal nähti koertega kõvasti vaeva, ent nüüd suudavad nad ise edukalt toimetada.

Peale koerte piiravad lammaste liikumist kiviaiad, mida pere viimased viisteist aastat rajanud on. Nüüdseks on aedade kogupikkus 1200 meetrit.

Ja kui Priidu Veersalul lambakasvatusest ja rahvatantsust aega üle jääb, teeb ta koos sõbraga Woodfashi kaubamärgi all puidust riiulisüsteeme.

Metsa kasvanud talukohast hubaseks turismitaluks

Peipsi järvest kahe kilomeetri kaugusel paksu metsa sees asuva Kauksi puhkemaja parkla on argisel augustipäeval autodest pungil. Parasjagu on käimas üks seminar ja puhkemajade ümber võib kuulda vaikset suminat.

„Suvi on selline olnud, et ootan juba sügist,” naeris perenaine Piret Talistu. Suurel õuealal paikneb üksteisest mõnusas kauguses kolm modernset suvemaja, kaks puhkemaja ja suur peamaja. „Kevadisel kriisi ajal olid meil kõik majad täis. Neis ei pea ju kellegagi kokku puutuma,” rääkis Talistu. Põhiklientuur on tänavu Eestist, peamiselt Tallinnast. „Sel aastal on meil käinud kaks soomlast ja kaks lätlast,” tähendas ta muiates.

Tallu koliti 1997. aasta lõpus, kui abikaasa vanavanemate talukoha tagasi sai. „Kui ma oleks toona selline julge naine olnud nagu praegu, poleks ma siia tulnud. Polnud siin elektrit, teed, kõik oli metsa kasvanud,” jutustas Talistu.

Kuigi pererahvas on proovinud kartulit kasvatada, ei tulnud sellest midagi välja, sest ümbruskonnas viljaka mullaga põllumaad ei ole. Õigemini paistavad silma ainult metsad. Siiski tegeleb Pireti abikaasa teraviljakasvatusega – seda aga 30 kilomeetri kaugusel Mäetaguse kandis.

Noortalunik investeeris tööliste asemel tehnikasse

Kui Kuldar Kuld väike poiss oli, öeldi ta isale, et too peab kähku traktori majja tooma, muidu kaotab poiss põllumajanduse vastu huvi.

Õnneks huvi ei kadunud ja seitse aastat tagasi võttis Kuld isalt talu üle. Kui isa pidas mahelambakarja, siis noorperemees läks üle maheteravilja kasvatusele. „Ma ei ole hingelt loomakasvataja,” põhjendas Kuld ja lisas, et teraviljaga on käive suurem ja lihtsam ära elada. Praegu kasvatab ta Jõgevamaal Lalluka OÜs vilja 300 hektaril, millest kaks kolmandikku on pere omandis.

Valdavalt töötab Kuld üksi, kuigi vahel käib isa abiks. Vaimseks toeks on kodus olev kaasa ja pisipoeg. Põllumehe elu teeb keeruliseks aeg: kui kõik tööd saaks aasta peale ära jagada, oleks tempo igati normaalne. Praegu on põllumees aga 24/7 tööl.

Nii on Kuld investeerinud tööliste asemel korralikku tehnikasse, et tööd ise ja rõõmuga teha. „Kui vastu tahtmist peaks tegema, ei tahakski teha,” tõdes ta. Pealegi peab korralik tehnika vastu ja sagedase remontimise asemel saab rahus põllutöid teha.

Murelikuks teeb teda aga mahevilja hinna langus. Kohati on saaki kasulikum tavaviljana müüa, kuigi mahevilja saak on vähemalt poole väiksem. „Pakkumine on kasvanud, aga nõudlus ei tule järele,” selgitas Kuld olukorda. Tema jaoks on kõige raskem, et ühtki hinda ei määra ta ise: kütus, tehnika, vilja hind – kõik öeldakse ette. „Mul hakkab kaduma võimalus, kust veel kokku hoida,” oli ta murelik.

Raske õnnetus pani alpakasid kasvatama

2008. aastal sattus Imre Heinsaar raskesse autoavariisse. Kolm aastat võitles ja taastus ning otsustas siis oma elu kardinaalselt muuta.

„Sattusin üht alpakavillast toodet katsuma ja hakkasin otsima, mis lammas see on, kes sellist villa annab,” kirjeldas Heinsaar. 2013. aastal leidis ta võimaluse minna ühe Saksamaa alpakakasvataja juurde õppenädalale ning seal veendus oma otsuse õigsuses ja valis välja loomad Eestisse toomiseks. Alpakad tulid läbi Saksamaa Tšiilist.

Ent Eestis ei olnud veel kohta, kus neid kasvatada. Ta hoidis kogu Eesti kinnisvarakuulutustel silma peal ja parimaks paigaks osutus Järvamaal Poaka külas vanal soosaarel asuv Pärtsaare talu.

Talu maadele mahuks 200 alpakat, praegu on neid seal 58. Heinsaar rääkis, et alpaka vajab kasvamiseks vähe maad – ühel hektaril annab ära toita kuni 20 looma. Alpaka käib viisakalt tualetis ja tänu sellele saab rohkem sööta kätte.

Wile Farmi eesmärk on tõu- ja villaloomade kasvatus ja aretamine ning lõnga ja käsitöö tegemine. Lõnga ja käsitöö osa on paisunud nii suureks, et peale enda loomadelt saadava villa tellitakse igal aastal Boliiviast pool tonni alpakavilla juurde. Wile Farmi loomade keskmine villatoodang on 3,6 kilogrammi.

Perenaine Evelin Jenk rääkis, et kudumistöid teeb kümmekond usinat prouat Türilt. Maht on nii suureks läinud, et endal ei käi jaks enam üle. Tooteid saab osta kohapeal ja neid müüakse veel nii e-poes kui ka Tallinna vanalinnas käsitööpoes.

Soovijad saavad alpakatalu külastada ja neist huvitavaid lugusid kuulda.

Suur elumuutus viis maale siidrit tegema

Varem Tallinnas toitlustusvaldkonnas tegutsenud Karmo Haas otsustas koos abikaasa Veranika ja kolme lapsega mõni hea aasta tagasi pealinna elu selja taha jätta ja Pärnumaale tulla – nullist pihta hakates siidrit tegema ja vana maja taastama.

Nüüdseks on mõlemad eesmärgid täidetud: valminud on tootmishoone ja elumajagi uue kuue saanud.

Seitse aastat tagasi istutatud viinamarja- ja õunapuuistandusedki on ilmet võtnud. Kui õunapuudelt veel arvestatavat saaki ei nopi ja suurem osa toorainest ostetakse sisse, siis 1200 viinapuult saadud viinamarjadest on Tori siidritalus juba veini tehtud.

Kuigi perel on maad pisut üle 20 hektari, ei ole kõike täis istutatud. „Ei tea, mis mõtted veel pähe võivad tulla. Viinamarjaga tahaks rohkem tegelda,” unistas Karmo Haas. Kui tal käsitöösiidri tegemise mõte tuli, arvas ta, et on ainus, kel selline geniaalne idee. Ent nüüd on temasuguseid veel kümmekond.

Ja kuigi viinamari on Karmole väga sümpaatne, on siiski õun see, mis leiva lauale toob. „Viinamarjad on rohkem eksperiment ja katsetamine. See annab võimaluse pakkuda midagi unikaalset,” sõnas ta. Suuremaid koguseid käsitsi tegutsedes toota ei jõuaks. Praegu saadakse oma perega hakkama.

Loomapidajad peavad naabritega hästi läbi saama

Kui Ivar Baumann ja Maarja Maksimov Pärnumaale Metsapoole külla kolisid ja Ivar vanematelt talupidamise üle võttis, oli talu kasutuses 46 hektarit maad ja 16 lihaveist. Nüüd harib Saareõue Partner OÜ üle 400 hektari maad ja kasvatab 180 aberdiini-angust.

Kui vanematele oli see hobitalu, siis Ivar ja Maarja on talupidamisest teinud oma põhitöö. Loomi karjatatakse rannakarjamaadel, osaliselt poollooduslikel aladel ja osaliselt karjamaadel. Koostööd tehakse ka Eestimaa Looduse Fondiga, et taastada lindudele sobivaid elualasid. Kasvatatakse maheteraviljagi.

Ettevõtmist alustades võeti laenu, nii pangast kui sõpradelt-sugulastelt, aga nagu pererahvas ise ütleb: siin me oleme. „Kümme aastat oleme teinud ja pille pole kotti pannud, ju see ikka tasub ära,” arutles peremees.

Kuigi põhiline käive tuleb teraviljamüügist, on nad niši leidnud tõuloomade müügis, nii kodus kui võõrsil. Kolm aastat on loomi müüdud Sloveeniasse ja kaks aastat Saksamaale. Kui müügiks läheb, viivad Ivar ja Maarja ise looma kliendile kohale. Nii saab luua hea ja vahetu kontakti.

Et loomad on kodust kaugemal, peavad naabritegagi head suhted olema. „Käime loomi iga päev rannakarjamaadel vaatamas. Ja kui mõnikord vahele jääb, maksavad nad kohe kätte – siis saame öösel küla pealt kõne, et loomad on välja murdnud,” rääkis Baumann. Õnneks on teatajad sõbralikud ja vahel ajavad isegi loomad aeda tagasi.

Lauda tagaosast leiab ka hobuse ja kolm poni. Kui hobusega käib Maarja harrastussportlasena võistlustel, siis ponid on pere kolme lapse jaoks.

Kolmveerand aastat kurkide ja tomatite keskel

Põhja-Pärnumaal Mäekülas paistab silma kolm suurt kasvuhoonet – neis kasvavad Möldri talu kurgid ja tomatid. 

Talus elatakse mitmendat põlve. Kui nüüdse peremehe Jüri Lauri isa omal ajal vanematelt talu üle võttis, peeti seal lehmi. Isa algatusel see lõpetati ja hakati kurke-tomateid kasvatama. „Isal sai lõpuks mõõt täis,” rääkis Laur ja lisas, et kolm aastat tagasi võttis ta Möldri talu tegemised üle, asutas ettevõtte Raudepere OÜ ja jätkab vanemate tööd.

Kaks kasvuhoonet on ise ehitatud ja nupumehest isa on neisse rajanud automaatsed kütte-, kastmis- ja ventilatsioonisüsteemid. Nüüdisaegne kasvuhoone on ehitatud toetuse abil.

Nii läheb esimene kurgiseeme kasvuhoonesse juba veebruaris ja märtsi lõpus saadakse esimene kurk. Saagiring lõpeb oktoobri lõpus, kui valmivad viimased tomatid. Aastas jõuab Laur kasvatada kaks ringi kurki, jaanipäevaks saab esimene sats läbi ja siis uus külv peale. „25 aastat on seda tehtud, vallarahvas ootab väga seda kurki. Hooaja alguses, kui saak on väiksem, tuleb poodi varustada värske kaubaga iga päev,” rääkis Laur. Ta turustab kurki ja tomateid ümberkaudsetes kauplustes, Pärnu restoranides-kohvikutes, OTTi kohtumistel, paaris hulgilaos ja kui üle jääb, siis turulgi.

Kurke ja tomateid kasvatatakse ajakohase tehnoloogia abil, mis võimaldab taimedele luua täpselt sellise keskkonna, mida taim kasvamiseks vajab. Laur on taimekasvatusteadmisi omandanud Eesti Maaülikoolis ning rakendab neid oma tootmises.

Peale kurgi-tomati kasvatatakse 67 hektaril maherukist, tänavu müüdi see küll tavaviljana maha, sest nii oli kasulikum. Talvisel ajal tehakse aga metsa ja varutakse kütet.

„Praegu on see täpselt paras perega toimetamiseks ja laienemisplaane ei ole,” sõnas Laur, kelle hinnangul tasub investeerida pigem automaatikasse, mitte töölistesse.

Ka tema kaasa Siret on ettevõtmise juures, kuigi põhirõhk on aastase pisipoja kasvatamisel. Küll saab ta vahel kaubaringe teha. Ja talusse on loodud tunnustatud köök, kus n-ö müügikõlbmatu välimusega vilju väärindada, näiteks tomatikastmeks või soolakurgiks.

Lukustatud saarel valmis kanala

Tänavu veebruaris ostis Tanel Tang Saaremaal vana lauda, kuhu plaanis järgmistel kuudel rajada ajakohase kanala. Märtsis läks aga saar lukku ja ükski planeeritud abiline sinna ei pääsenud. Ent ettevõte Saaremaa Mahemuna rajamata ei jäänud.

Varem töötas Saaremaalt pärit Tang kümme aastat põllumajandussektoris, kuid ühel hetkel tundis, et on aeg tagasi tulla. „Eesmärk oli siin oma ettevõttega alustada ja oskused proovile panna,” sõnas ta. Kohe mehel kanapidamisplaani ei olnud. Ta tegi hoopis võimaluste nimekirja ja hakkas sobimatuid järjest maha kriipsutama. „Jõudsin mobiilsete kanalateni ja sealt hakkas selguma, et kana ja muna võikski teema olla,” jutustas mees. Ent tal oli mõistlik teha statsionaarne laut.

Panka helistades naerdi ta välja, aga Maaelu Edendamise Sihtasutusest sai ta laenu, abiks oli ka noortaluniku toetus. Koguinvesteering oli umbes 130 000 eurot.

Kuigi Saaremaa koroonaviiruse tõttu suleti ja täisautomaatse lauda paigaldajad kohale ei pääsenud, saabus mais Salme külla 1500 mahekana. Nad elavad moodsas laudas, kus kogu elu reguleerib automaatika. Samal ajal käib munakäitlemine veel käsitsi ja kuna päevas munetakse keskmiselt 1250 muna, kulub nende sorteerimiseks 3–4 tundi.

„Oleme kolme kuuga päris palju saavutanud, müüme ära kõik, mis toodame,” oli Tang uhke. Rõõmu pakub talle ka eraelu, sest äsja abiellununa on perre peagi esiklast oodata.

Alustada oli raske, aga lõpetada on ka raske

„Ma ei mäletagi, millal viimati puhkepäev oli, iga päev olen varakult rakkes. Aga ma ei vahetaks seda millegi vastu,” sõnas Naima Kütt, kes loomakasvatusega tegelenud üle 60 aasta.

Tema talus Saaremaal Saue-Putla külas elavad lüpsilehmad, lihaveised, kanad, kassid ja koerad. Ei ole kahtlust, et loomadel on selles talus hea elu, ka perenaine ise ütleb, et loomad on kõige tähtsamad.

„Kui looma ära saadame, olen nädal enne ja nädal pärast haige,” rääkis Kütt südamlikult.

Talupidamisega alustati 1989. aastal. „Siis oli mu varandus viis poega ja joodikust mees. Mees lasi õnneks üsna pea jalga, koos poegadega olen siin tegutsenud,” jutustas naine, kel vanust 72 aastat.

Maad on talu kasutuses üle 200 hektari, sellel karjatatakse loomi ja varutakse sööta. Teravilja ei kasvatata, sest tehnika on väga kallis. Otstarbekam on vili osta.

Piima annavad 45 lüpsilooma ja karjamaal on üle 50 šarolee tõugu lihalooma. Eelmise aasta keskmine piimatoodang oli 7400 kg lehma kohta.

Naima Kütt tegutseb talu juures iga päev, muu hulgas osutab poegimisabi. Lisaks on tal märkimisväärne iluaed ja hektarisuurune maa-ala niita. Üks tema poegadest on talus iga päev abiks ja palgal on ka lüpsja.

Enne oma talu rajamist töötas Kütt 20 aastat karjalaudas lüpsjana. Juba kooliajal, 7. klassis käis ta suviti sedasama tööd tegemas. Oma taluga alustada oli väga raske, polnud õieti midagi saadagi. „Aga lõpetada on ka raske, kuigi kõik on olemas,” tõdes üheksa lapse vanaema ja seitsme lapse vana­vanaema.

PARIM TALU

•       Parimat talu on Eestis valitud juba 27 aastat. Parimad selgitati välja kolmes kategoorias: parim alternatiivtalu, noortalunik ja tootmistalu. Tiitlit kuulutatakse välja hilissügisel Talupäeva kongressil.

•       Žüriisse kuulusid Kerli Ats ja Gelis Pihelgas (Eestimaa Talupidajate Keskliit), Karolin Lillemäe ja Andrus Toss (Maaeluministeerium), Teele Üprus (Maa Elu), Lii Sammler (Maaleht) ja Madis Reinup (Maaelu Edendamise Sihtasutus).

•       Parima talu valimist korraldab Eestimaa Talupidajate Keskliit koostöös Maaeluministeeriumiga.