Nädala mõte: ajakohane talupidamine

Linnainimesele ei kõla eriti ahvatlevalt, ent talupidamine pole enam am-mu ainult sõnnikuloopimine ja meeletu töö-töö-töö. Nagu üks viljakasvatajast noortalunik ütleb – kui saaks kõik töötunnid aasta peale ära jagada, oleks töökoormus väga normaalne. Lihtsalt temal tuleb kogu töö teatud kuudega ära te-ha.

Nagu kõrvalolevast lugudesarjast näha, on Eestis uskumatult tublisid talusid. Ja parima talu valikusse sattunud talud on ju kõigest jäämäe tipp. Neid on meil veel ja veel. Igaüks oma valdkonna, iseärasuse ja nutikusega. Viimast paistis parima talu valimise ringkäigul eriti silma. Talunikud mõtlevad järjest rohkem, kuidas enda tööd lihtsamaks teha. Pigem tehakse selleks investeeringuid tehnikasse ja tehnoloogiasse, aga mitte tööjõudu, sest häid töötajaid on meil paraku ülikeeruline leida.

Alati ei ole tarvis oma ettevõtmist muudkui suuremaks kasvatada, vaid toimetada täpselt selles mahus, mis endale üle jõu ei käi, kuid pere ära toidab.

Vähem tähtis ei ole hea sotsiaalne võrgustik. Mitmel puhul on pere järglased vanematelt talu üle võtnud, ent noorpere tähendab sageli ka perelisa. Kuidas sa aga talutöid teed, kui põnnid mitu head aastat ööpäev läbi tähelepanu vajavad. Nii ongi abiks vanavanemad, kes eluaeg talutööd teinud ja nüüd hea meelega pisiperet valvavad.

Kuigi Tallinna elanike arv muudkui kasvab, on ka maaelu koroonakriisi abil päris populaarseks saanud. Nagu kõrvalolevast loost näha, saab ka täitsa nullist talupidamisega alustada. See on küll paras katsumus, aga kes ütles, et elu peab kerge olema. Nii et kui hing vähegi ihkab, siis eeskujusid jagub meil küllaga.