/nginx/o/2020/08/25/13298389t1h2a10.jpg)
Diplomaat ei tohi riiki, kuhu ta lähetatakse, armastama ega vihkama hakata, soovitab Aivo Orav, kes asub 1. septembril juhtima Brüsselis Eesti esindust Euroopa Liidu juures.
Pärast Eestit suursaadikuna esindamist sellistes tähtsates liitlasriikides nagu Poola ja Türgi suundus Orav kümnendi eest ELi välisteenistusse, kus juhtis ühenduse esindust kõigepealt Põhja-Makedoonias ja siis Montenegros. Nüüd asub ta ELi suursaadikuna kogutud kontakte ja kogemusi taas kodumaa hüvanguks rakendama.
Kuivõrd erinev on ELi välisteenistuses töötamine riigi välisteenistusest?
See on väga erinev, sest ELi esinduse juht juhatab paralleelselt kaht orkestrit.
Üks on liikmesriigid: ELi saadik koordineerib ELi riikide tööd selles kolmandas riigis. Idee on, et räägiksime selle kolmanda riigiga ühel häälel. Teada on, et igal liikmesriigil on ise huvid ja arusaamad, aga ühel häälel kõnelemine on erakordselt tähtis.
Teine orkester on ELi esindus ehk saatkond. Eesti puhul on saatkonnad enamasti suhteliselt väikesed, koosnedes Eesti kodanikest ja kohapealt palgatutest.
ELis koosnevad esindused 28 – sest britid on seal ka veel – liikmesriigi diplomaatidest ja kohapeal palgatutest. Ja need esindused on suured: Põhja-Makedoonias oli 80, Montenegros 55 inimest. Kultuuriline taust on erinev, arusaamad asjadest on erinevad ja konflikt on väga lihtne tulema.
Ja siis loomulikult tuleb asju ajada asukohariigiga. Kandidaatriikides ehk Balkanil on ELi esindusel eriti suur vastutav funktsioon, kuna need maad tahavad ELiga ühineda ja meie asi on toimida nagu röntgen: me valgustame läbi kõik, mis seal toimub.
Meilt oodatakse, et teaksime asju enne, kui need juhtuvad. Ehk ELi saadikul pole mitte ainult õigus, vaid kohustus pista oma nina igale poole. See tekitab loomulikult probleeme nii valitsuste kui ka opositsiooniga.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)