Kirikumõisas kajastub kangakudumise lugu

Põhja-Pärnumaal Kirikumõisas eraettevõtja taastatud magasiait nagu ka põlispuude varjus puidust mõisahäärberiga sarnanev peahoone on ehitismälestis, mis seisis nukralt tühjana, kuni kunstiakadeemias tekstiiliosakonna lõpetanud ning pealinnas moekunstnik Kristina Viirpaluga IIDA äri asutanud Eva-Liisa Kriis tegi kannapöörde. Nõmme kodust kolides leidis ta kudumisvabriku Tekla kontori sildi, mis ripub nüüd vaheukse kohal.

„Hästi nunnu leid, nagu hüvastijätt vana kohaga, Tallinnas elamisega – umbes nii, et oled õigel teel, Eva-Liisa, annan sulle veel viimase kingituse kaasa,” mõtiskleb jutukaaslane ja tunnistab, et tal oli ümber asudes hirm. Hirm, kuidas ta jõuab hoida korras rohkem kui 500ruutmeetrise põrandapinnaga ruume, millest 400 jääb allkorrusele, kus on koolitus- ja muuseumitoad, raamatukogu, köök, abiruumid.

„Ma ei ole perega varem niimoodi töötanud, et kõik on ühes majas,” mainib kahe poja ema.

Oma raamatu „Läbi lõimede: rahvuslikud kangakirjad” sissejuhatuses kirjutab Kriis, et keeruline ja mõistatuslik kangarakendus on talle nagu seiklusjutt, mis ei lase rahulikult magada, kuni see on läbi loetud. Tema entusiasmi, pühendumist ja teadmisi kogedes ilmneb, et „seiklusjutule” lisandub lehekülgi. Naiselt, kes istus esimest korda telgede taha kõrgkoolis ja kelle esiemade hulgas pole käsitööga sina peal olijaid.

Kriisi jutu järgi on Eestis vaid paar meistrit, kes oskavad kangastelgi teha. Huvilised muretsevad taskukohaseid kasutatud telgesid Soomest, kuigi põhjanaabritelt võib uusigi osta. Kangakudumise muuseumi vanim eksponaat pärineb Rootsist ja on valmistatud 1880. aastal.

„Rootsi on suur damasttelgede kasutaja ja mind huvitab see tehnika, siin saab 50 kirja panna raami peale, see on väga suur kogus; suvel on meil damastkangaste kudumise kursus,” läheb uus omanik hoogu. Ta lisab, et kangakuduja peab oskama arvutada, aga labase kirja suudaks iga naine ära õppida.

Ainukordse varamu valdaja siht on tööle panna vanimadki teljed, saada jagu nende pirtsakusest, näha, kuidas mehaanika töötab. Muuseumiga alustades huvitus Kriis eelkõige Eesti kangakudumise ajaloost ja tehnoloogiast ning teda üllatas näiteks, et žakaarkanga metallist tootmistelgede kõrval kasutati ka puidust käsikudumistelgi. Ta puistab entsüklopeedilisi teadmisi iga telje võimalustest ja mustrikaartidest, mis on nagu puidust arvutid, hõlbustamaks kuduja tööd.

Lätlane Peter Vilumson hakkas enda meisterdatud telgesid Eestis müüma 1904. aastal, korraldas kursusi ja kirjutas raamatuid, millest neli on muuseumis väljas. Torist pärit Tõnis Tilk läks aga Narva vabrikusse tööle, joonistas seal maha Vilumsoni kangasteljed ning naastes meisterdas samasugused oma naisele. Sellised lood käivad koos unikaalsete esemetega.

Aga siin on ka arvutiga juhitavad 15aastased teljed, kus tehisaju otsustab, milline niie tõuseb, telgede taga istuja vajutab vaid tallalauda ja viskab süstikut.

Eestis avati esimene kangakudumise kool ja korraldati „mustriaparaadiga kangrutelgedel” kudumise kursus Enge mõisas 1895. aastal mõisaproua Reet Kurriku algatusel. Aasta hiljem trükiti Riias käsitöökoolidele iseõppimise raamat, mille koostas Tallinna käsitöökooli juhataja Louise Rebenitz.

Tänapäeva naised istuvad telgede taha huvist või vajadusest jääda kodukohta väiketootjana, sest näiteks põrandavaibad on minev kaup. Kursusi ja koolitusi hakkas Kriis korraldama, kui ta 2009. aastal, mis juhtumisi oli käsitööliidu kangakudumise aasta, valmistas telgedel kudumise juhendamise DVDd. Nende tellijad küsisid, kas päriskursusi ka on, Kriis haaras vajadusest ning õpetas algkursusel suurräti kudumist. Tema arvates on meie probleem selles, et valmistatakse väga lihtsaid asju, kardetakse kasutada erinevaid telgi ja võimalusi.

Eesti rahvakunsti ja käsitööliidu ning rahvakultuuri keskuse aastaauhind, Meelis Kriguli valmistatud savikauss, seisab kangakudumise traditsiooni koguja, säilitaja ja edendaja köögis kapil. Pärnumaale kangakudumise muuseumi ja IIDA käsitöökooli rajanu kõrval on „Pärandihoidja 2019” laureaadid Olga Kublitskaja nip­lispitsi ja Urmas Veersalu rookroonide traditsiooni hoidjana.