/nginx/o/2020/08/13/13271705t1hf2d6.jpg)
Mis saab siis, kui Võrumaa kuplite vahel kohtuvad põlised Eesti talutaimed ja Mehhiko köök? Aedportulakist sünnib soe panniroog ja saaremaisest roosast pesasibulast vürtsikas salsa, tutvustavad aednik Tiia Morfin ja kunstnik-kokk Leno Morfin oma pärandtaimede talu maitsekirjut suvekööki.
Kui Karula rahvusparki Mähkli külla Mäekonnule jõuame, on äsja üle talu vuhisenud lopsakas vihmavalang. Hernepeenarde vahel võiks supelda konnad ja naeriste korjamiseks sobiks aiapapude asemel jalga tõmmata kummikud.
Sel kausjal maal asub Eesti kõige kuulsam ja räägitum pärandtaimede talu: Vanaema Aed. Selle perenaine, aednik Tiia Morfin väänab väliköögi katusevarjust külalistele vastu tulles juustest viimaseid veetilku ja nendib, et lippab muidu aiamaal ringi paljajalu, kuid nüüd sundis vihm valged kummikotad jalga.
Sealtsamast lähedalt Navi külast pärit naine on põliste ja kadumisohus Eesti talutaimede koguja, säilitaja ja paljundaja, kes tegeleb kohalike ajalooliste aiakultuuride uuele elule äratamisega ning kelle näidisaias-emaistanduses armastavad hobi- ja pärisaednikud käia justkui Mekas. Nostalgitsetakse, imetletakse, küsitakse kaasa aiatarkust ja koju jõudes ühinetakse Facebooki jutuvõrgustikuga, kus jagatakse teadmist vanadest Eesti aiakultuuridest. „Aga vana tähendab minu jaoks, et lillel, maitsetaimel või aedviljal on vanust vähemalt viiskümmend aastat,“ täpsustab Tiia ja selgitab, et pärandsordiks saab nimetada taime, mida on ühes majapidamises kasvatatud juba põlvest põlve.
/nginx/o/2013/07/05/1875410t1h70fe.jpg)