Riigikontroll: seaduste mittetäitmine on levinud praktika

Riigikontrolör Mihkel Oviir rääkis juba 2009. aastal ühel konverentsil, et nii parlament kui ka valitsus peaksid tegema põhjaliku inventuuri kõikvõimalikes seadustes ja kordades ning kõrvaldama kõik selle, mida tegelikkuses ei ole vaja ja mille puhul on tegu selge ülereguleerimisega.

Oviir lisas, et kahtlemata on valdkondi, kus on vajalik väga täpne reguleerimine, kuid suuremalt jaolt tuleks kasutada kaalutlusõigust ning lähtuda headest tavadest, mõistlikust lähenemisest ehk tervest mõistusest.

«Me oleme oma hingamise ise kinni kägistanud kõikvõimalike kavade, plaanide, seaduste, regulatsioonide, kordade, määruste ja muude reeglite ületootmisega. See takistab ilmselget paindlikku tegutsemist,» kõneles toona Oviir.

Riigikontrolli avalike suhete juhi Toomas Mattsoni sõnul on kohalike omavalitsuste (KOV) üldisem probleem selles, et seadusi selle kohta, mida kõike omavalitsused tegema peavad, on loendamatult. «Kõik auditid näitavad aga, et ikka on omavalitsusi, kes täidavad oma ülesandeid selektiivselt. Kui sedasi saab ja sellest midagi ei juhtu, siis võib küll öelda, et seadus ei täida oma rolli ja on ebamõistlik või ajale jalgu jäänud,» tõdes Mattson.

Näiteid, mida kõike veel KOVidel teha tuleks, aga nad ei tee, võib Mattsoni sõnul tuua kas või viimastest audititest. Teedeauditist selgus, et kuigi riiklikus teederegistris peaks iga kohaliku tee kohta olema infot 60 erineval infoväljal ja KOV peaks kohalikule teele olema määranud seisunditaseme, et oleks teada, millised hooldenõuded tee kohta käiva, siis ükski auditeeritu ei olnud oma kohalike teede kohta teederegistrisse andmeid 60 väljal esitanud. Ka seisunditasemeid ei olnud ükski määranud.

«Samal ajal maksab riik KOVidele kohalike teede hooldamiseks riigieelarvest toetust. Miks sellist korda peaks vaja olema, kui selle mittetäitmisest midagi ei sõltu? Kui neid andmeid sellisel hulgal vaja ei ole, siis lihtsalt bürokraatial vohada ei tohiks lasta. Selle peab otsustama majandus- ja kommunikatsiooniministeerium,» sõnas Mattson.

KOVid pidid planeerimisseaduse kohaselt juba 2007. aastaks kehtestama üldplaneerinud, kuid seniajani on neid, kes seda pole teinud, kuid samas ei takista see ehitustegevust. Või peab omavalitsus oma territooriumil ehitusseaduse järgi tegema ehitusjärelevalvet, aga ta ei tee seda või pole selleks üldse ametnikkugi tööle võtnud.
«Või omavalitsused, kes on ületanud lubatud võlakoormust, kusjuures ühena vähestest on tegemist olukorraga, kus riigil on võimalik KOVi raha kinnipidamisega teda seadusekuulekusele sundida, aga riik ei rakenda seda võimalust,» tõi ta veel näiteid.

Seda, et majanduslikult pole võimalik omavalitsustel ülesandeid täita, kuuleb riigikontroll vahetpidamata. «Kui ikka raha ei jätku, ei saa omavalitsustele panna niipalju ülesandeid, et siis leppida olukorraga, et suur osa lihtsalt tegemata jääb,» tõdes ametnik. Kas KOVi olemasolevat raha ka igati mõistlikult kasutatakse, ei saa riigikontroll öelda, sest vastava õiguse puudumise tõttu ei ole neil võimalik seda hinnata.

Riigikontroll on teinud suuremal ja vähemal määral radikaalseid ettepanekuid ülal nimetatud seaduste muutmiseks, nende karmiks rakendamiseks ja ka otsustavateks reformideks.

Ka on riigikontroll pidavalt teinud oma finantsaruannetes märkusi selle kohta, et jätkuvalt võetakse riigieelarve seadusega keelatud kohustusi ja kasutatakse kapitalirenti, mis peab eraldi olema iga kord seadusena vastu võetud riigieelarves lubatud ja sinna planeeritud. Lubatud on kasutusrent.

Praktikas on aga kujunenud olukord, kus mitmesuguse vara (nt sõidukid, infotehnoloogilised seadmed, kontoritehnika) rentimine tingimustel, mis oleksid ühemõtteliselt klassifitseeritavad kasutusrendina, ei olegi üldse võimalik.

Kuna probleem on pikaajaline, tegi riigikontroll juba mitu aastat tagasi rahandusministrile ettepaneku täpsustada riigieelarve seaduses pikaajaliste kohustuste võtmise korda, kuid minister pole pidanud seda vajalikuks. Oleme mitmel aastal oma ettepanekut korranud.

Aga kuna rahandusminister ei ole soovinud õigusakte reaalse eluga kooskõlla viia, siis on riigikontroll olnud sunnitud aasta-aastalt korrutama sama mantrat ehk nentinud järjekordselt, et on võetud keelatud kohustusi ega ole täidetud seadust. «Praktiline elu on selline, et neid praeguse seaduse järgi keelatud kohustusi tihtipeale polegi võimalik võtmata jätta,» tõdes ametnik.

Mattsoni sõnul kulub teinekord aastaid, enne kui nende ettepanekut arvestama hakatakse. «Riigikontroll võitles aastaid selle eest, et näiteks Eesti diplomaatilise teenistuse töötajate pealt, kui nad osalevad õhtusöökidel jms, ei peaks välisministeerium maksma erisoodustusmaksu, sest õhtusöökidel, vastuvõttudel osalemine jms on diplomaatide töö vorm, mis ei ole üldsegi mingi puhas lõbu, nagu asjasse puutumatud inimesed võiksid arvata,» tõi ta näite.

Nüüd lõpuks on see probleem lahendatud ja riigikontroll ei pea enam tegema välisministeeriumile märkusi, et erisoodustusmaksu tasumisega on probleeme.