Marju Kõivupuu: kui vaid neid ristipuid jalus ei oleks (3)

Käesolevat sajandit võime nimetada ka kultuuripärandi sajandiks. Rohkem kui kunagi varem räägime elavast pärandist, selle märkamisest, väärtustamisest, hoidmisest ja kaitsmisest – seda viimast esmajoones ja enesest mõista küll iseendi lühinägelike või mõtlematute otsuste eest. Oleme vaimsele ja materiaalsele pärandile pühendanud kaks üleriigilist teema-aastat (2013 ja 2018), on loodud veebipõhine Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu, kuhu lisanduvad igal aastal üha uued ja uued põhjalikud sissekanded. Teoreetiliselt peaks nagu olema kõik päris kenasti: pärand elab ning seob põlvkondi põlvest põlve pärandatud väärtuste abil. Paraku seda küll neil juhtudel, kui elav pärand asub nii-öelda mugavus­tsoonis – ei tekita riigile erilist tüli ega nõua lisaressursse.

Olin 1960ndate keskel toonaste arusaamade kohaselt juba piisavalt suur, et mind võis ka matustele kaasa võtta – minuealised kasvasid üles maailmas, kuhu kuulusid kõige muu kõrval ka surm ja matused. Peierongiga Saru Mäepõrust teel Hargla kalmistule või Harglõ pääle, nagu meie kandis on kombeks öelda, peatuti põlises Saru ristipalus. Selleks, et lõigata männipuu tüvesse valusvalev ristimärk tunnistuseks, et üks siitkandi hingelistest on läinud kalmuliste maile.

Ma ei mäleta, et meile, lastele, oleks eraldi seletatud, miks sellist kommet – ja nagu paljusid teisigi, mis matuste juurde ilmtingimata kuulusid – peeti. Lihtsalt nii oli mäletamatutest aegadest olnud tavaks. Teadmised ja lähedaste seletused ühe või teise matusekombe täitmise vajalikkusest ning tähendusest sugenesid ajapikku koos vanuse ja elukogemusega.