Itaalia kruiisilaeva hukk hämmastab asjatundjaid

Kuidas suutis see alus kursilt kolm-neli meremiili kõrvale kalduda ning miks ta nii ruttu kreeni vajuma hakkas, saavad olema katastroofi uurijate jaoks kesksed küsimused, vahendas ekspertide hinnangut BBC. Reedel alanud kruiisiteed pidanuks Costa Concordia meeskond tundma kui oma viit sõrme – nad sõidavad seda nädalast nädalasse, ühtekokku 52 korda aastas

BBC teatel on katastroofil võimalikke põhjuseid mitu: võimalikud on nii tehniline viga, inimlik eksimus kui ka kahe kombinatsioon.

Et moodsatel laevadel on mustad kastid nagu lennukitelgi, on uurijad juba tööd alustanud. Mustast kastist saavad juhtumit käsitlevad eksperdid teavet nii selle kohta, millised pildid ilmusid laeva radarile, kui ka viimastest vestlustest kaptenisillal. Eilse seisuga osutasid süüdistused just seal toimunule.

Samas võib ametlike uurimistulemuste avalikustamiseni kuluda kuus kuud kuni aasta.

Kapten lahkus varakult

Laeva kapten Francesco Schettino võeti juba üleeile mitmikmõrvas kahtlustatavana vahi alla. Kui uudistekanal SkyTG24 küsis, kas vastab tõele jutt, et Schettino lahkus laevalt ammu enne, kui kõik reisijad olid evakueeritud, nentis juhtumit uuriv prokurör Francesco Verusio: «Kahjuks saan ma seda kinnitada.»

Prokurör lisas ka, et laev ei olnud õigel kursil ning kapten viibis õnnetuse ajal sillal, mistap on ka vastutav toimunu eest. Verusio ei välistanud, et uurimise all on lisaks kaptenile ja esimesele ohvitserile Ciro Ambrosiole ka teisi isikuid.

Kapten vaidles süüdistustele vastu. «Me olime viimaste seas, kes laevalt lahkusid,» ütles ta.

Schettino ise rääkis Itaalia televisioonile, et kari, mille otsa laev sõitis, tema merekaardil polnud. «Meie ees pidanuks olema sügav vesi,» väitis ta. «Me olime enam-vähem 300 meetri kaugusel karidest, me ei oleks tohtinud millegagi kokku põrgata.» 52-aastane Schettino on firmas Costa Cruises töötanud viimased 11 aastat.

Concordia alustas oma teekonda reede õhtul kohaliku aja järgi kell 19 Rooma lähedalt Civitavecchia sadamast. Pardal oli 4229 inimest – umbes 3000 turisti ja rohkem kui tuhat meeskonnaliiget. Rahvuste poolest oli seltskond kirju, pärinedes 60 riigist. Enim oli alusel Itaalia, Prantsuse, Saksa ja Hispaania kodanikke.

Esimeseks sihtkohaks pidanuks olema Savona Loode-Itaalias. Järgmiste päevade kavas seisid ka näiteks Marseille Prantsusmaal ja Barcelona Hispaanias.

Vaid kaks ja pool tundi hiljem, kell 21.30 sõitis laev aga 300 meetri kaugusel Giglio saarest karile. Viis minutit hiljem kadus elekter ja reisijate seas hakkas levima paanika.

Esimene häiresignaal – kaks pikka ja üks lühike vile – hoiatas meeskonnaliikmeid probleemist kell 21.45.

Varsti pärast seda hakkas laev kreeni vajuma. Restoranides kukkusid nõud laualt ja mõned paanikas inimesed tormasid kajutitesse päästevestide järele.

Kella 22ks hakkas osa reisijaist kogunema neljandale tekile päästepaatide juurde. Kapten üritas manööverdada laeva rannikule lähemale.

Kell 22.10 kõlas uus signaal. Seitse lühikest ja üks pikk vile teatasid, et on aeg uppuvalt aluselt lahkuda. Hakati päästepaate kasutusele võtma.

Stseene Titanicult

CNNiga rääkinud pääsenud kirjeldasid edasist sündmuste käiku kui stseene Titanicult. Bostonist pärit Benji Smith, kes oli Costa Concordial abikaasa Emilyga pulmareisil, märkis, et meeskond tundus kriisiolukorras abitu. Tema pidi näiteks enda ja naise päästmiseks ise köiest redeli tegema. «Mulle tundus, et see katastroof on iseenesest hallatav, aga meeskond tapab meid,» meenutas ta.

«Kõige hullem osa tuli siis, kui meeskonnaliige ütles päästepaadi juures rahvale: «Naised ja lapsed esimesena.»,» jutustas Smith. «Kõik need perekonnad, kes klammerdusid üksteise külge, tuli lahutada.»

«See oli lihtsalt võitlus,» kirjeldas CNNile olukorda pääsenud ameerika tudeng Brandon Warrick, iseloomustades olukorda sõnadega «iga mees iseenda eest».

Tema õde Amanda Warrick ütles, et kartis kaks tundi päästmist oodates, et peab Vahemerel surema. «Ootamine oli vaieldamatult kõige jubedam. Sest me ei teadnud, kes tuleb, kui kaua me peame veel ootama,» lausus ta.

Paljud reisijad eelistasid päästepaatidele otse jääkülma vette hüppamist, 40 sellise valiku langetanud inimest sai viga, kaks tõsiselt.

Prokurör Verusio ütles vastuseks küsimusele, kas meeskond oli õnnetusjuhtumeiks korralikult valmistatud: «See oli pigem käsuahel, mis ei töötanud nii, nagu pidanuks.»

Rannavalve alustas päästeoperatsiooni kell 22.20 – välja saadeti kiirpaadid ja helikopterid. 800 elanikuga Giglio rahvas kogunes kaldale merehädalisi aita­ma.

Esimene laeva päästepaat jõudis Gigliole kell 23.15. Uudisteagentuuri AFP kohaselt jõudis pardalolnud 4229 inimesest paatidesse umbes 4000.

Laeva kapten Francesco Schet­tino leiti kaldalt kell 23.40 paiku.

Järgmise päeva esimestel tundidel saadi merest kätte ka kolm esimest hukkunu surnukeha: kaks prantslasest reisijat ja üks peruulasest meeskonnaliige. Veel umbes 300 inimest ootas samal ajal laeval evakuatsiooni.

Kell kuus laupäeva hommikul teatas Grosseto tuletõrjeülem Ennio Aquilino, et laevalt toodi ära viimane pääsenu, kes oli murdnud jala. Aquilino sõnul tõid tema alluvad veest välja umbes sada ja laevalt umbes 60 inimest.

Eile lõuna ajal saabus aga sündmuspaigalt teade, et kuigi katastroofist on möödas rohkem kui ööpäev, õnnestus päästjail aluselt ära tuua veel pääsenuid – pulmareisil olnud lõunakorealaste paar, kes on igati hea tervise juures, ning laeva ohutusinsener Marrico Giampietroni, kes oli murdnud jala.

Eile saadi kätte ka kaks vanemapoolse mehe surnukeha. Itaalia rannavalve pressiesindaja Cosimo Nicastro sõnul leiti nad laeva vett täis vajunud restorani juurest, päästevestid seljas. See tõstis katastroofis surma saanute arvu vähemalt viieni.

Jätkuvalt kadunud oli viimaste eilsete andmete kohaselt 17 pardalolnut – 11 reisijat ja kuus meeskonnaliiget.