Kirgedetorm imekauni Missis Estonia selja taga

Ajad on muutunud. Kui taasiseseisvumise algusaegadel olid missivalimised nagu rahvasport ja võitjast sai üleöö kangelanna, keda teadsid kõik, siis täna on see pigem ilus nišiüritus. Missise valimine on ideelt sümpaatne – väärtustab naise sära, välimust ja sisemist sarmi ka küpsemas eas, emana ja abikaasana. Misside puhul paistis see veidi verinoorte roosinupukeste pulmaturuna. Kristi Hõrrak ei unistanud ega mõelnud mitte kunagi sellest, et läheb iludusvõistlustele.

«See tundus mulle nii teine maailm,» ütleb ta naeratades. «Eks mind kutsuti kogu aeg, aga ma ei võtnud seda kunagi tõsiselt. Olen alati töötanud pigem meeste maailmas, kuidas ma siis lähen kusagile oma iluga konkureerima?»

Otsus võtta osa Missis Estonia Classique’ist sündis pikema kaalutlemiseta, sekundi murdosa jooksul. Kuid maksimalistina ei saanud naine seda suvaliselt võtta – kui midagi juba teha, siis maksimaalselt, kogu kirega. Sai positiivse elamuse ja ka võitjakrooni just enda pähe.

Ilus võrdub rumal

Missimaailmast hoidis Kristi varem eemale klassikaliste eelarvamuste tõttu. «Tihtipeale ilu taha pannakse võrdusmärk «loll».

Ma ei oska seda viisakamalt öelda. Kui oled tark naine, tekib tõrge oma ilu eksponeerida. Pigem käid krunniga, suurte prillide ja halli ülikonnaga. Arvatakse ju, et kui keegi läheb missivalimistele eneseteostust otsima, siis ega talle eriti mõistust pole antud...»

Kuid siis mõtles Kristi: teiste arvamus, kas see üldse loeb? Ja sai aru, et tegelikult ta tahab särada ja lavale astuda ega tee sellega kellelegi liiga. Vastupidi, saab ehk maailma paremaks teha.

Missise võistluste korraldajate leeris ollakse naisi ilu tõttu rumalaks tembeldava hoiakuga kursis. «Jah, tihti puutun kokku sellise suhtumisega,» tunnistab Missis Estonia Classique’i korraldaja Ireni Erbi. «Oskan sellist pilku kohe nägudelt lugeda. Pärast uued tuttavad või äripartnerid imestavad, kuidas noor blondiin saab nii nutikas ning paljudel aladel asjatundja olla.»

Samanimelist teist Missis Estonia konkurssi vedav Tiina Jantson aga väidab vastupidist. «Olles palju aastaid ise töötanud Tallinna Moemajas mannekeenina, saan sajaprotsendiliselt öelda – kõik modellid on arukad. Kui oled ilus, annab see suuremad eelised oma alal kiiremini edasi jõuda. Mina ei ole kunagi kogenud suhtumist, et kui oled ilus, siis järelikult oled loll. Mitte kunagi!»

Hea välimus, olgem ausad, tekitab ka palju kadedust. Samamoodi võit. Kristi Hõrrak ainult naerab selle peale ja kirjeldab ülevoolavalt, kui toetavad konkurendid teineteise suhtes olid. Ei mingit kleitide lõhkumist või žiletiteri kingades. «Oo, need naised olid nii südamlikud ja see polnud üldse kunstlik. Kõik aitasid ja hoidsid mind, olime nagu ühel poolel.»

Kristi kinnitab silmagi pilgutamata, et kadedust ja õelust pole ta ka varem kogenud. «Tead, ma valin näha ainult positiivselt, seetõttu kui seda mu elus ka on, mina seda ei tunne. Ma eelistan keskenduda sellele, mis on hästi. Seda on alati siin maailmas piisavalt.»

Naise sõnul on ta vankumatu positiivsusega lahendanud kõik konfliktid elus. Võti pole selles, et alati head nägu teha, vaid valida hoiakuid – tunnustada, märgata, toetada ning teha seda alati siiralt. «Kellelegi midagi head öeldes ei tohi mitte kunagi teeselda,» ütleb ta veendunult. Kristi räägib loo kolleegist, kes oli harjunud, et teda kardetakse. Positiivsuse paistel ta ikkagi sulas, suhtles soojalt, viskas nalja ning pragas Kristiga: «Sa oled minu maine täiesti ära rikkunud! Mina olen alati olnud see kuri palgaarvestaja, kuhu see kõlbab, et ma siin nüüd naeran?» Midagi pole parata, paadunud positiivsus kuulub Kristi põhipaketti sama kindlalt nagu pikad jalad.

Ometi on ka Kristi ainult inimene, temalgi on vahel raske ja tuju pole kõige rõõmsam. «Kõige paremini oskab mu nuppudele vajutada mu kallis poeg. Olin poolteist kuud Indias ja tundusin endale täiesti zen. Siis olin tund aega koos laosega ja sain aru: oi, mul on veel pikk tee minna.»

Ainult ilust ei piisa

Missis Estonia ja üleüldse iludusvõistlused on ajas palju muutunud. Ilu, lavaline sarm ja sära on loomulikult tähtsad, aga üksnes välisele lootma jääda ei saa.