18-aastane, kes ei tohi paljastada tsunfti saladusi (4)

Ma olen kindel, et ei lase end ära petta. Lõppude lõpuks on kaardipakk, mille noor trikimeister Oskar Stolovitš mulle ulatab, ju minu käes. Ma võin seda sõrmitseda, palju tahan, ning veenduda oma silmaga, et seal on kõik kaardid, mida oodata võiks: ruutu kuus, ärtu kaheksa, risti emand ja nii edasi. Kui Oskar palub mul pakk laua alla panna ja seda poolitama hakata, on kaardid täielikult minu kontrolli all, minu näppude vahel. «Ja palun poolitage nüüd pakki mitu korda, nii et võtate ülemise osa ja panete alla,» juhendab sügisel abituriendiks saav maag mind äärmiselt viisakalt. «Nüüd võtke palun kõige ülemine kaart ja suruge oma rinna vastu – nii et teie seda kaarti ei näeks ja et ka mina seda ei näeks. Ma vaatan kõrvale sel ajal.»

Võtan kõige ülemise kaardi pakist, mida olen juba korduvalt poolitanud, ning teen, mida mu noor rahvuskaaslane soovib. Pole vähimatki võimalust, et keegi saaks täie kindlusega teada, mis kaart mul vastu rinda surutud on. Kuid Oskar vajub justkui sügavalt mõttesse ning teadustab siis, et tal on tunne, et tegemist on musta kaardiga, et «kuidagi läheb nagu risti poole». Ja veel mõni sekund hiljem teatab maag, et tal on tunne, et olen võtnud risti kuninga.

«Võtsite?» uurib ta nüüd tungivalt, pisut justkui ka ise õhinal.

Hämmeldunud vaikus kestab seitse sekundit, kui olen piilunud, mis kaardi ma välja valisin.

«Jah,» kiuksatan pahviks lööduna.

*

Kui palju on su auditooriumi hulgas tavaliselt neid, kes näevad läbi, mida sa teed?