Juhtkiri: Seedri seeme riigikohtus (5)

Elu ja poliitika toovad meie ette ootamatuid süžeekurve. Kes oleks näiteks 6. detsembril 2017 osanud ennustada, et umbkaudu kaks ja pool aastat hiljem hakkab riigikohtu üldkogu avalikult ülekantaval istungil arutama seda, kas II pensionisamba ärakaotamise esimene samm on oma detailides põhiseaduspärane või mitte. Isamaa esimehe Helir-Valdor Seedri tol päeval Postimehes ilmunud arvamuslugu «Kellele pension, kellele sammas» (PM 6.12.2017) kuulutas küll plaani selgesõnaliselt, ent ilmselt ei pidanud teised poliitikud ega muud asjaosalised teda sel hetkel tõsiseks tegijaks. Sellele arvamusloole ei järgnenud isegi põhjalikumat diskussiooni.

«Pensioni teise samba lõpetamise­ revolutsiooniliseks sammuks ei ole meie poliitikud ja finantseliit valmis. Kehtiva pensionisüsteemi negatiivsed tagajärjed on veel laiemalt teadvustamata. Ülemineku esimene samm võiks olla teise samba vabatahtlikuks tegemine. Nii asendame inimeste kohustuse raha raisata õiguse ja vabadusega seda teha. Asi seegi,» kirjutas Seeder ning jätkas: «Mõistlik on selle asemel keskenduda Eesti valukohtade lahendamisele, et tagada elujõuline järeltulev põlvkond, kes tegelikult kindlustab meie tuleviku.»

juhtmõte

Taktikalisi eesmärke võib olla mitmesuguseid, ent Seedri omaaegne arvamuslugu avab ilmavaatelise aluse ja ka eesmärgi ühemõtteliselt: pensionile ja sundkogumisele keskendumine on vale.

Eile küsis auväärt riigikohtu liige, mida seadusandja ja algataja taotlesid: vabaduse suurenemist, konkurentsi suurendamist, investeerimisvõimaluste avardamist? Esitatavaid põhjendusi ning taktikalisi vahe-eesmärke võib olla mitmesuguseid, ent Seedri omaaegne arvamuslugu avab ilmavaatelise aluse ja ka eesmärgi ühemõtteliselt: pensionile ja sundkogumisele keskendumine on vale. Selle asemel tuleb tegeleda laste kasvatamisega: «Et sünniks lapsi, kellele anname võimalikult hea hariduse ja tervise ning võimaluse oma anded ja potentsiaal välja arendada.» Oletame nüüd, et kohustusliku kogumispensioni lõpetamise esimene samm läbib riigikohtu õiguslikud katsed ning saab seaduseks. Siis oleks aus mõõta tulemust Seedri mõttekäigu teise poolega – sellega, mida valitsus vabaneva rahaga ette võtab.

Oleks lihtne, ent ebaaus öelda, et kohustusliku kogumispensioni kaitsjad on vaid pankade ärihuvide kaitsjad. Kogumispensioni taga on selgelt jälgitav loogika ja põhjendused. Kui tööturule tuleb keskeltläbi vähem noori inimesi ja inimesed elavad üha kauem, siis peab vähem töötajaid elatama suuremat arvu pensionäre. Abi oleks vabatahtlikust varude kogumisest. Kahjuks ütleb ka rikaste ühiskondade kogemus, et suurel hulgal pensionieelikutel tegelikult mingeid rahavarusid ei ole, aga inimeste hordide kaupa vanadusvaesusse langemist me südamed ei talu. Üks lahendus sellele inimühiskonnast endast lähtuvale küsimuste puntrale ongi olnud kehtestada riikliku kogumissundusega, aga vaba fondivalikuga süsteem.

Riigikohus annab sügisel hinnangu, kas ja millistes punktides on konkreetne seadus põhiseadusega vastuolus, ning sellest sõltub, kas teine sammas langeb või püsib. Olemuslikud probleemid ja maailmavaatelised vaidlused aga jäävad. Võibolla oleks sel taustal tark hakata võimalikult pea otsima hoopis uusi pensionisüsteemi ülesehitavaid lahendusi ja kokkuleppeid?