:format(webp)/nginx/o/2019/12/30/12841153t1h831d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
/nginx/o/2020/08/04/13253425t1hbc36.jpg)
Mõni Eesti korvpallikoondislane jäi nelja suvise kohtumisega rohkem silma, teised vähem. Palusime rahvusesinduse abitreeneril Heiko Rannulal üheksast mängijast veidi lähemalt rääkida.
Tellijale
Analüüs: kes ja miks jäid silma korvpallikoondise suvest?
Janari Jõesaar. Pole kahtlustki, et tuleval hooajal taas Euroopa tugevaimas rahvusliigas Hispaanias leiba teenima hakkav ääremängija on Eestile eduks hädavajalik. Manresaga liitunud Jõesaar pole küll kõige usinam korvikütt, kuid on teistes elementides üks meie paremaid.
Jõesaar lõikab rünnakul õigel ajal õigesse kohta, on tasemel lauavõitleja ja kaitsemängija ning teeb Rannula sõnul hästi paljusid asju, mida on raske õpetada. «Alati, kui teed mingeid liikumisi, saavad mingid pallurid sellest rohkem ja teised vähem kasu. Ta on kindlasti mängija, keda peame rünnakul paremini ära kasutama.»
Siim-Sander Vene. 29-aastane koondise kapten müttab tuleval hooajal samuti Hispaania meistrivõistlustel, kandes Fuenlabrada särki. Rannula tõdeb, et korvpalli kogemusteta ei mängi, sest kui mingi ajani võib emotsiooni pealt, rusikad püsti ja käed laiali, edasi-tagasi joosta, on lõppude lõpuks vaja kedagi, kes kolleegid õigel ajal kaasa veab ja ise vastutuse võtab.