Postimehe dokk ⟩ Eesti mehe hämmastav lugu: ISISe kuulirahe alt pussitaja noa otsa Tartus (12)

Kauge sõda ja uued kummalised tuttavad

On aasta 2014. Süürias puhkenud kodusõda on saanud maailma suurriikide arveteklaarimiste tandriks. Pikaaegne diktaator Bashar al-Assad on koondanud väed riigi lääneossa, et mässulised jõuga maha suruda. Sellest on aga kirdes tekkinud võimuvaakum, milles näeb võimalust maailma suurim rahvas, kel pole kunagi olnud oma riiki – kurdid. Umbes 30 miljonit kurdi on jagunenud mitme riigi vahel, kuid võitlust iseseisvuse nimel alustatakse Süüria põhjaosas – piirkonnas, mida kutsutakse Rojavaks. Tavalist pereelu elanud kurdi naised ja mehed ostavad endale relvad ja koonduvad sõjalistesse üksustesse – naised YPJ ja mehed YPG (Inimeste Kaitse Üksus – toim) lipu alla. Nende peamine vastane on brutaalsusega kuulsust kogunud ISIS, kes samuti selles piirkonnas võimu ihkab.

Robert on Süürias toimuvat jälginud veebilehtede kaudu, kus sõjakoledusi ei tsenseerita. Kurdidel on ka tubli propagandameeskond, et maailma poolehoidu võita. Nende hääletoru läänemaailmas on ameeriklane Jordan Matson – esimene välisvõitleja, kes kurdidele vahatahtlikult appi läks. Robert jälgis tema tegemisi sotsiaalmeedia kaudu.

Samal ajal on Robert, kes armastab online-sõjamänge mängida, leidnud veebist uued tuttavad: Timuri, Jevgeni, Emilie ja teised, kes olid pärit Venemaalt, kuid käisid tihti Lätis. «Kord pakkusid nad, et saame Valgas kokku,» meenutab tänu Põhja-Kaukaasia sugulussidemetele ka vene keelt kõnelev Robert. «Siis hakkasime nendega Eestis ringi käima. Raha neil oli.» Robert ütleb, et sellest, millega sõbrad raha teenisid, polnud neil omavahel otseselt juttu, kuid üsna pea aimas ta isegi. «Tänaseks on nad kõik kas surnud või trellide taga. Eks nad kriminaalse taustaga olid.»

Sõjamängust leitud uued sõbrad hakkasid ühel hetkel valmistuma päris sõtta minekuks. «Ostsid kuuliveste ja muud – mulle ka, kuigi ma ütlesin, et mina ei tule kuskile,» räägib Robert.

Ja sõbrad läksid. Nad siirdusid Süüriasse, et sõdida isehakanud rühmitustes. Robert jäi üksi. Siis kuulis ta, et Timur sai Süürias surma ja sõbranna Emilie jäi ISISe piiramisrõngasse. «Pool aastat istusin kodus ja mul hakkas igav. Siis mõtlesingi, et lähen ikka ise ka. Käin ära,» meenutab Robert. Tema sõnul oli üheks põhjuseks isiklik huvi, kuid suurem mõju oli ees ära läinud sõpradel. Ilma nendeta poleks temagi läinud. «Lootsin, et ehk õnnestub blokaadi jäänud Emilie üles leida,» ütleb ta veel ühe argumendina.

Sõtta mineku avaldus Facebookis

Omal käel sõdima minna oli üsna lihtne. «On üks Facebooki leht, sinna peab kirjutama. Edasi organiseeritakse lennukid, bussid, hotellid ja muu,» ütleb ta. Kurdide värbamisüksus soovitas tal siseneda Süüriasse Türgi kaudu. Kuid Roberti sõnul on see keeruline, sest Türgi piiril valvab sõjavägi. «Õnneks oli üks koht, kust sai aeg-ajalt sõdurite pilgu all üle liikuda. Ma tõstsin ühe vanatädi koti näo ette ja jalutasin üle. Sõdurid meeter-kaks eemal.»

Süürias olid inimesed vastas ja ta viidi esimesse militaarlaagrisse. «Seintele oli soditud YPG ja YPJ. See andis kindlust. Mind viidi ruumi, kus olid reas kalašnikovid,» kirjeldab Robert. «Kurdid istusid, jõid teed ja tegid suitsu. Guugeldasid Eesti kohta ja küsisid, palju meil saari on. Küsiti linnade nimesid, näitasin ette oma passi, ID-kaardi. See oli taustakontroll,» räägib ta.

Temalt päriti ka kaitseväe kogemuse kohta ja seda, millise relvastusega ta tuttav on. «Ütlesin ausalt ära – ei hakanud keerutama –, et kaitseväes käinud ei ole, aga relvadega olen tutvunud.» Roberti esimesed katsetused tulirelvadega olid omal käel metsas. Tegelikult oli kurdidel ükskõik, kes nendega liituvad – on need inimesed kriminaalid või mitte. Järgmisel hommikul sai ta endale ise relva valida. «Võtsin dragunovi.» Tegemist on snaiprirelvaga, millel on optiline sihik.

Tagalapoisist snaipriks

Mõne aja möödudes viidi ta Iraagi ja Süüria piiril asuvasse militaarpunkti. «Majad olid rusudes ja selgelt võis näha, et sõda oli läbi käinud. Kurdid tegid endale sinna piirivalvepunkti: laod, kolme-neljakorruselised vaatetornid, kurdid relvadega valvamas,» kirjeldab Robert järgmist peatuspaika. ISISe rinne oli neist viie kuni kümne kilomeetri kaugusel ja neil oli tavaks öösiti maja katuselt USA õhurünnakuid vaatamas käia. «Uksed ja aknad värisesid, sähvakaid oli näha. Võimsad paugud olid. Isegi lööklainet oli tunda,» sõnab ta.

Seal kohtus ta Itaaliast tulnud mehega, kes tahtis oma meeskonda kokku panna. «Ta hakkas mind treenima. Tegime plekkplaadile inimese kuju ja hakkasime laskma,» räägib Robert. Tuli välja, et tal on stabiilne käsi.

Roberti ja itaallasega ühines aina enam sõdureid. Harjutamisi ja treeninguid viisid läbi kogemusega välisvõitlejad. «Õppisime koos relvi juppideks lahti võtma ja tegime seda kinniseotud silmadega aja peale,» ütleb Robert.

Kõik välismaa võitlejad said seal endale koodnime. Saksamaalt tulnud õpetaja oli Manzur – kurdide keeles õpetaja, kreeklast kutsuti Koraniks – muusika, ameeriklane oli Tsektar – armee. «Mina olin Juunior, sest nägin välja nagu 14–15-aastane,» ütleb Robert, kes toona oli 23-aastane.

Õhtuti käidi kohalikel kurdidel külas. «Nad olid nii õnnelikud, mõni lausa pisarates, et välismaalased on vabatahtlikult neile appi tulnud. Ameeriklased käisid maiustusi ja hambaharju kokku ostmas ja siis koolidele annetamas. Me olime kangelased,» kõneleb Robert. Ta ütleb, et võitlejatele maksti seal iga kuu 100 dollarit, kuid seda ta oluliseks ei pidanud: «Ma ei läinud sinna palgasõduriks.»

Võitluskaaslased olid Roberti sõnul väga erinevad inimesed ning nende põhjused ja eesmärgid Süürias olla olid kohati väga kaheldavad. «Mõni oli kriminaal, mõni oli jooksus. Üks ameeriklane põgenes isakohustuste eest. Oli ka vaimselt ebastabiilseid või autiste,» jätkab Robert. «Üks ameeriklane oli suitsiidne, hoidsime hommikust õhtuni silma peal. Jube oli magada. Võtsime valveid kordamööda. Mõni uskus, et tulnukad tulistasid 2001. aastal kaksiktornid alla. Käisime laetud relvadega ringi, sest mine tea, kellel kuppel ära sõidab,» kirjeldab ta seal valitsenud paranoiat.

ISISe võitlejad läbi optilise sihiku

Selleks ajaks oli Robertile selge, et Emilie leidmine on võimatu. «Algul lootsin, et lõpuks see linn vabastatakse, aga seal olles sain aru, et ISISe hävitamisega läheb kaua.» Lõpuks pärislahingusse sattudes sai ta tunda ka tõelist sõda: lendasid tanki- ja suurtükikuulid ning tulistamiste vahele ei jäänud kümmet sekunditki. «Raske andmine oli Til Tameris,» võtab Robert lühidalt kokku.

Esialgu ei julgenud ta nurga tagant peadki välja pista, aga nähes, kui julgelt temast pool pead lühem naine – drasserikuulid paarikümne sentimeetri kauguselt mööda lendamas – salve vastase suunas tühjaks täristas, otsustas ka Robert julguse kokku võtta. «Pistsin pea välja ja kohe lendas kuul siuhti peast mööda. Astusin tagasi ja ütlesin, et mulle aitab.»

Robert kogus ennast mõne tunni ja sai hirmust üle. Kui ta esimest korda läbi sihiku ISISe võitlejat nägi, võttis see tal hinge kinni. «Polnud nii, et kohe päästikule. Mõtlesin, et ta on ka laps olnud ja kasvanud nagu mina. Aga siis mõtlesin, et kui olen ennast nii kaugele toonud, siis pean oma ülesannet täitma,» räägib ta sõnu valides oma siseheitlusest.

36 tundi pärast seda esimest pärislahingut proovis Robert magada, kui kuulis läbi une tumedat vilinat ning aknad lendasid eest. «Jooksime rühmaga tänavale ja jäime seisma, vaatasin üles ja mõtlesin, et nüüd on vist küll kõik: 120-millimeetrine laskemiin kukkus minust 70 meetri kaugusele.»

See oli esimene kord, kui ta mõtles, et hetke pärast ootab teda surm või rasked vigastused. Maju kontrollides oli ta ise korduvalt näinud surma saanud ISISe sõdureid. «Mõnest oli alles hakkliha, nagu puder. Tarretis voolas peast välja. Ameeriklane ütles, et kui hakkab paha, mine eemale. Ma ei läinud,» ütleb Robert.

Lahingud iseendaga

YPG jäi üha raskemasse olukorda, iga päevaga hukkus üha enam võitlejaid ning lõpuks ei näinud nad enam muud võimalust kui taanduda. Roberti silme all said vigastada ja püssikuulidega pihta ka tema rühmakaaslased. Neil tuli taganeda. Mehed ja naised jooksid kuulirahe all üle põllu linnast välja. «Kuulid põrkasid põllul, nagu lutsu viskaks. Läksime kõik keset põldu ühe maja taha, kust meid soomustatud autodega ära viidi,» sõnab ta.

Surnuid ja haavatuid viidi Roberti sõnul ära väga palju, kuid pool tosinat kaasvõitlejat jäigi ISISe vallutatud linna maha.

«See, mis ma näinud olen, jääb hingele ikka, aga kummitama mitte. Ja kui ma olen pidanud inimese pihta laskma ja see inimene võis surma saada, siis see tuleb vahel meelde. Aga see ei jää hinge sööma. Mul oli valida, kas mina või tema,» ütleb ta.

Roberti sõnul ei saanud ta kordagi kinnitust, et inimene, keda ta tulistas, ka surma sai. «Sada protsenti ei saa kindel olla. Üks hakkas üle aia ronima. Lasksin mitu korda, ta kukkus maha. See oli kõige sellisem hetk... et kas juhtus või mitte. Pigem sain pihta, sellest on raske rääkida,» ütleb Robert. Taolisi kas-juhtumeid on Roberti hingel kokku neli. «Kindlasti ma tahtsin neile pihta saada. Ma ei saa öelda, et inimese tapmine on kasulik või oluline. Mingil määral tahtsin oma panuse anda. Aga kas just tappa? Isiklikult mitte. Aga kui läks nii, siis läks... Eestisse tulles ikka mõtlesin nende asjade peale,» räägib ta.

Pärast seitset kuud Süürias sõdimist otsustas Robert sealt lõplikult lahkuda. Emilie, keda ta leida soovis, on siiamaani kadunud.

Veel üks hämmastav pööre

Roberti lugu kuulates püüan teda mõista. Mille pagana pärast oli vaja minna surma otsima? Mis viib ühe Eesti poisi omaalgatuslikult sõdima ja inimesi tapma? Kohtusin, läksin, nägin, tulistasin – Roberti elu näib nagu üks suur juhuste jada, mille traagiliseks puändiks kujunes ootamatu pussitamine tema oma kodulinnas, tema enda kodus.

2017. aasta oktoober. Koputus. Robert avab ukse. Leinapärgadega mehed ründavad teda kööginugadega. Algab verine rüselus, Robert jõuab kiirelt haarata isetehtud pussnoa ning võidelda vastu. Ta saab tõsiseid torkehaavu ja vajab elustamist sealsamas korteris.

Kohtus selgub, et pussitama tulnud alkoholi- ja narkojoobes mehed tahtsid minna arveid õiendama teise korterisse. Nad eksisid korrusega. Juhus.

Süürias elu ja surma piire kompinud Robert langes seitsmeks päevaks koomasse, kaotas veerandi kopsust ning oleks tõenäoliselt surnud, kui poleks vastu võidelnud. Tartus. Oma kodus.