Suvikõrvitsaõied, suvine kodugurmee

Vahemeremaades on küpsetatud suvikõrvitsaõied täiesti tavaline söök.

Toidublogija, õige mitu kokaraamatut kirjutanud Mari-Liis Ilover tähendab, et praetud suvikõrvitsaõisi maitseski ta esimest korda paarkümmend aastat tagasi suvises Toscanas. Siis polnud tal veel oma aeda, söögitegemise pagas oli õbluke ning pehmed, magusad ja krõbedas-soolakas paneeringus suvikõrvitsaõied maitsesid kui midagi erakordselt eksootilist.

Uudne ja eksootiline pole see suvine lõunaeuroopalik hõrgutis Mari-Liis Iloveri jaoks enam ammu, kuid ta peab suvikõrvitsaõisi endiselt täpselt sama maitsvaks nagu tookord Toscanas. Ükskõik, kas need on paneeritud ja praetud või täidetud ja ahjus küpsetatud.

Viimased kümme aastat kasvatab suvikõrvits tema aias endale ilma igasuguse poputamiseta hiiglaslikud lehed, ohtralt õisi ja nii palju vilju, et suvikõrvitsat jätkub kõigile sugulastele ja sõpradelegi. Talle tundub küll, et see on üks Eesti suve saagikamaid aedvilju. «Olete kunagi kuulnud kedagi kurtvat kehva suvikõrvitsasaagi üle?» küsib ta retooriliselt. Ning kui mõelda, et enamik aiapidajaid kasvatab samuti suvikõrvitsat ja sellest on kirjutatud õige mitu kodumaist kokaraamatut, võiks suvikõrvitsaroogi pidada lausa uuema aja rahvustoiduks.