Neli annet, kes muudavad Eesti muusikaelu

Festivaliorkester muutis elu

Triin Ruubel-Lilleberg, viiul

• Lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli, Rostocki Kõrgema Teatri- ja Muusikakooli. Hooajast 2015/2016 Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontsertmeister. On soleerinud orkestrite ees nii Eestis kui välismaal, sh külaliskontsertmeistrina on astunud üles Bremeni Saksa Kammerfilharmoonikute ning Prantsuse Raadio Filharmooniaorkestri koosseisus. Esinenud muuhulgas ka Berliini Filharmoonias ja soleerinud ERSO Ameerika turneel. Tegev ka pedagoogina Eesti Muusika ja Teatriakadeemias.
• Juulis ilmus Triinu esimene plaat Elgari viiulikontserdiga ja kahe Stenhammari «Sentimentaalse romansiga», ERSOga ja Neeme Järvi juhatusel.

Kui poleks Eesti Festivaliorkestrit, siis võib-olla ei tunnekski me Triin Ruubelit muusikuna. «Guugeldasin, kuidas minna Aafrikasse vabatahtlikuks,» räägib Ruubel. «Õppisin klassis, kus oli palju Ida-Euroopa tütarlapsi, selliseid teravate küünarnukkidega, tohutult ambitsioonikaid, kes olid valmis üle laipade minema. Mõtlesin, et kas muusikamaailm ongi selline. Pärnus nägin siirast muusikategemise rõõmu, seal polnud upitamist või tohutut soovi läbi lüüa, see oli maailm, millest tahtsin olla osa.»

Esimesse Eesti Festivaliorkestri proovi jäi Triin Ruubel hiljaks. Ta mäletab seda siiani, olgugi et see oli kümme aastat tagasi. Kui küsida, mis selle ajaga muutunud on, vastab ta, et kõik, sest Triin oli toona ise tudeng ja ka seltskond oli teine. «Aga Florian oli, tema annab orkestrile kõla,» ütleb Triin Ruubel, kes on viiuli viimasest puldist tõusnud EFO kontsertmeistri Florian Dondereri kõrvale – tudengist on saanud ERSO esiviiul ja kontsertmeister ning hinnatud solist.

«Minu jaoks on EFO elu muutev ja hästi oluline orkester,» ütlen Ruubel. Mängimine EFOs inspireerib ja innustab teda senini. ERSO ja EFO võrdlemisest ta aga loobub, sest kollektiivid tegutsevad erinevatel põhimõtetel. Ruubel kinnitab, et EFO on mõjutanud Eesti muusikuelu, tõstnud interpreetide latti ning muutnud arusaamu.

Näiteks on kadunud negatiivne suhtumine orkestris mängimisse. «Ma ei tea, kust see arusaam Eestisse oli tulnud, aga kui ma Saksamaale õppima läksin, siis esimene asi, mida kõik ütlesid, et oh, et saaks kusagile ägedasse orkestrisse tööle, et see oleks maailma parim asi. EFO on meie noortele näidanud, et orkestrites töötav muusik võib olla ka sooloartist, sa võid mõlemat teha ja olla fantastilisel maailmatasemel.»

Ruubel ütleb, et tema jaoks pole vahet, mis altaril muusikat teenida, talle meeldib olla nii orkestri ees kui sees, samuti esineda kammerlikumate koosseisudega. «Ma soovin end väljendada muusikas võimalikult hästi. See on lihtsalt nii hea tunne, kui viiul resoneerib kaela peal. Kui oled pilli seest mingisuguse heli välja saanud ja siis see muusika vibreerib terves kehas, see on õudselt äge. Ma ootan seda hetke hommikul, kui saan viiuli kätte võtta, panna käed ta peale ja tunda, et okei, täna meil on kontakt.»

Ruubel ütleb, et viiuliga saab nagu laulda suud lahti tegemata ning värvikõlades on hästi palju nüansse, saab nii kaevelda kui ka rõõmustada. Aga just seetõttu on viiul ka väga raske pill, värvide väljavõlumine nõuab tohutult peent tehnikat.

Lisaks andele ongi vaja tunda tehnikat, aga veel peab fantastilisel muusikul olema ettekujutus, seda viimast võib-olla jääbki vahel puudu. «Peab teadma, mille poole püüelda, mida otsida. Just see teeb selle töö huvitavaks, alati tuleb leida midagi uut ka nendes teostes, mida mängid juba ei tea mitmendat korda. Siis hakkab see muusika kõnelema.»

Olles Paavo Järvi juhatamisel mänginud ka teistes orkestrites, teab Triin Ruubel, et dirigendina on ta olenemata kollektiivist ikka üks ja sama. «Tema soov on alati, et muusika kõneleks ja alati räägiks midagi ja oleks alati elus, ja seda ta üritabki partituuridest välja tuua.»

Kõnelemise all peab Ruubel silmas seda, et muusika poleks üks ilus fraas, vaid tähendaks midagi. «Nagu on tekste, mis jäävad lugeja sisse kõlama, ja see on kirjandus. Aga on ka tekste, mis on lihtsalt informatsioon. Ka muusikas on võimalik luua mingisuguseid pilte ja meeleolusid, tundmusi.»

Ruubel ei kahetse, et ta viis aastat tagasi Eesti ja ERSO valis. «Kunagi lapsena mõtlesin, et kui tore oleks mängida Berliini Filharmoonias, õudselt hea akustikaga saal, asjatundlik Berliini publik, uhke ajalugu. Olles nüüd seal mänginud, küsisin endalt, kas mul peaks nüüd kuidagi teistsugune tunne olema, et ma siin mängin. Aga absoluutselt ei olnud. Korrigeerisin kuidagi nii. Ma ei ole seda kuskil mujal mängimist kunagi nii tähtsaks pidanud, oluline on igas hetkes üritada teha nii hästi või veel paremini kui varem. See hoiab liikumises ja inspireerituna. Eestisse tagasi tulek on kõige mõnusam asi, mis minuga on juhtunud. Mul on vaja muusikat teha ja siin ma saan seda teha iga nädal ja iga päev.»