Mere- ja mäluretk iidsesse Turusse

Mul ei olnud peaaegu üldse raha, kui 1997. aasta mais Turusse jõudsin. Seetõttu olin Helsingi-äärsetel kiirteedel ja bensujaamades püüdnud hääletada, ent keegi ei söandanud väga peale võtta kõhetut Kommunaari kingades eestlast, kel käekõrval suur kohver. Kuidagi ma siiski Turusse sain, et kohe järgmisel päeval sõita edasi autotekialuses ühiskajutis Stockholmi, kust pidi algama lend New Yorki. Kevadiselt värelevas õhus jäi üliõpilaslinn Turu meelde paljulubava maailma väravana; paigana, kuhu nii raske on saada. Poleks kunagi osanud mõelda, et tuleb kevad – ei, nüüd juba suvi –, mil võid istuda õhtul Tallinnas laeva ja hommikul ärgates Turu saarestiku mändidega kaetud kaljusaarte vahel kohvi juua.

Turu sadamasse sisenemine on omaette kunst. Baltic Queeni tol teekonnal juhtiva kapteni Roland Lemendiku sõnul on Turusse viivas faarvaatris keerukas ala, kus vaba vett laevaparda kõrvale jääb vaid 15 meetrit ning selleks, et Turu sadamasse lootsivabalt siseneda, kannab laev pardal koguni kahte kipperit. Mõõdukas tempos mööda laevakoridore patseeriv klientuur ei näi aga ülearu mõtlevat meresõidu esitatavatele väljakutsele; meri – tol õhtul tasane ja sile otsekui tohutu elavhõbedavann – on neile vaid kohaks, kuhu heita unelev pilk või sigaret. Harjumuste suur jõud ilmneb ka tax-free avanedes: poeuste taha lendavad muidu nii stoilised reisijad varakult kokku otsekui tuvid leivapuru peale.