Kodumasin ei tohiks teha enesetappu!

Nobel tõstab autori – teenimatult või mitte, see on iseküsimus ja mõistagi üksnes maitse küsimus – justkui mingisse kirjanduse eliitliigasse, annab tema teostele teatava kvaliteedigarantii ning paneb ühtlasi tööle tõlkeveskid. Eesti lugejale on Handke looming olnud osaliselt kättesaadav juba pikka aega. 1970. aastal ilmus siinmail tema näidend «Kaspar» (1967), 1981. aastal lühiromaanid «Tõelise tundmuse hetk» (1975) ja «Vasakukäeline naine» (1976) ning 2012. aastal jutustus «Kirjaniku õhtupoolik» (1987). Tänavu lisandus neile jutustus «Soovideta õnnetu» (1972).

Ehkki Handket nimetatakse erialakirjanduses läbivalt Austria kirjanduse «suureks mässajaks», esindab seda osa tema loomingust Eestis seni üksnes «Kaspar», otsapidi ka «Tõelise tundmuse hetk», mida pean ise temalt loetud asjadest parimaks. Samuti meeldis mulle väga tema jutustusel põhinev mängufilm «Väravavahi hirm 11 meetri karistuslöögi ees» (1972, režissöör Wim Wendes).

Mulle tundub Handke olevat kirjanik, kes näib väga tõsiselt võtvat mitte üksnes iseennast, vaid ka oma kirjanikukutsumust, oma inspiratsiooni, oma meetodit, oma loomingut jne. Tema kirjutatu paistab olevat väga programmiline, eneseteadlik, sihikindel ja pretensioonikas. See kannab endas mingit möödavaatamatut manifestatiivsust, mis on kunstis teatud piirist alates natuke tüütu ja väsitav. Ning Handke on minu meelest sellele piirile pidevalt väga lähedal. Tema tekstidesse on seeläbi justkui vaakum sisse tõmmatud ning lugejal kipub olema raske seal vabalt ja loomulikult hingata.

«Soovideta õnnetu» üksnes süvendas seda muljet. Aga siin tingib (ning otsapidi ka õigustab) nii sisu- kui ka vormitasandil prevaleerivat rõhuvust ja rusuvust teose peateema, milleks on autori 51-aastaselt vabasurma läinud ema elu. Handke kirjutas selle teksti 29-aastasena, teos on väidetavalt autobiograafiline.

Enesetapp on narratiivses kunstis aegumatu süžeekäik, kuna selles pole mitte üksnes efekti, dramaatikat ja karakterit, vaid sageli ka kangelaslikkust. Nii loodusseaduste kui ka enamiku religioossete õpetuste seisukohast eiravad enesetapjad mängureegleid; võtavad endale vabaduse, millele neil pole justkui õigust; langetavad iseseisvalt otsuse, mille tegemise au peaks kuuluma vastavalt loodusele või Loojale.