:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2018/08/27/11318279t1h2e1f.jpg)
Kas Alpides kivilaviinil ronimine ja järsaku kohal kõõlumine on äge või õudne? Miks kivisid ei tasu usaldada? Loe ise, saad teada.
Kivilaviin oli tee ära viinud ja julgestustrossid puruks tõmmanud. Istusime kaminakuumas mägimajakeses ja kuulasime hollandlasest matkaselli seiklusi. «Nojah, sa pead seal ikka ronima,» teatas ta kukalt sügades, palavast toast hoolimata suusamüts ikka veel peas. Paduvihm läks akna taga üle lumetormiks. Matkavend rääkis valju häälega, justkui pajataks uhket sõjalugu. «Ronima pead – ikka käte ja jalgadega. See on kohutavalt järsk. Kogu aeg! Ja seal üleval on kohutav tuul. Brr... Ma ütleks, et see on tehtav, aga vaevalt ma seda uuesti teeksin.»
Mina kuulasin ja tundsin, kuidas ninaots koos entusiasmikraadidega tasapisi langeb. Aga matkakaaslasele kõrval mõjusid ritta sätitud ohud nagu visatud kindad. Hei-hoo, tema läks hasardist põlema ja tahtis seda kõike omal nahal kogeda veel rohkem kui enne!
Kaks noormeest Hollandist olid just teistpidi saabunud samalt teelõigult, kuhu meie homme plaanisime minna. Mägimajakese meeskonnalt kuulsime lisaks, et katkised trossid olla eile ära parandatud – nüüd on siis võimalik.
Matkatee Austria Alpides kulges ümber Venedigeri mägederühma ning läks üle mitmete liustike. Kindlasti pole see kerge matk, küll aga üks kaunimaid, kuhu seni sattunud olen. Austria Alpidel on kõrgust omajagu, lund oli juulis veel kõikjal rikkalikult. Sestap ongi parim aeg teekond ette võtta just praegu, meie olime suure hasardiga veidi liigagi varased.
/nginx/o/2020/07/23/13228270t1h2752.jpg)
Kui hull see olla saab?
/nginx/o/2020/07/23/13228274t1h4eb9.jpg)