Neuroosid ujuvad lõpuks alati pinnale? (6)

Sestpeale oleme olnud head klemmid ja otsapidi kohati ka kolleegid. Kui kokku saame, räägime pikalt. Enamasti muusikast, kirjandusest ja kergemeelsetest naistest (seda viimast mõistagi üksnes antropoloogilisest huvist ning täiesti a priori).

Kui keegi oleks mult küsinud, kas Margus on sõjaväes käinud, oleksin vastanud, et ilmselt mitte. Või isegi: ilmselt kindlasti mitte. Kuna sedasorti ettevõtmine ei näi sobivat tema patsifistliku loomuse ja hedonistliku elustiiliga. Ning pealegi pole ma seni kõigi nende pikkade aastate jooksul kuulnud teda kasvõi sõnagagi mingit sõjaväeskäiku mainivat.

Nüüd siis ühtäkki terve raamat isiklike sõjaväemälestustega. Väga tore, aga milleks? Me elame põhjuslikkusest valitsetud maailmas ning kausaalsuse ahela kahest mõttelisest poolest on põhjus intellektuaalses plaanis peaaegu alati põnevam kui tagajärg. Ja pealegi: tagajärjed, nagu elu on näidanud, tulevad ja lähevad, aga põhjused jäävad...

On’s see raamat Margusel, mullu oma esimest suuremat juubelit tähistanud mehel, omamoodi autoteraapia võimaliku keskeakriisi vastu? Ikka odavam ja ohutum kui näiteks Harley-Davidsoni soetamine, väärikam kui oma poegade klassiõdedega kinos ja kohvikus käimine ning kultuursem kui kehakultuuriga tegelemine...

Või on selle taga eelkõige nostalgia? Sest eks me ole näinud, kuidas tagantjärele muutuvad inimesele mitte üksnes tähenduslikuks, vaid ühtlasi omal moel armsaks ka kõik need mineviku (iseäranis nooruspõlve) sündmused ja läbielamised, milles polnud tegelikult midagi meeldivat.

Hobifreudistina tahaks muidugi kohe pakkuda, et küllap on siin tegu psühhotrauma lahti- ja väljakirjutamisega, omamoodi sublimatsiooniga. Sest neuroosid, teame-teame, ujuvad lõpuks ikka pinnale, neuroosid ei upu.

Juba oma raamatu avapeatükis lööb Margus neuroosid letti: «Mis möödas, see möödas. Ei ole mul tarvis mineviku kummitavaid varje. Aga varjud ei kuula» (lk 11). See lugu räägib end justkui ise, need varjud ei saa mitte vaiki olla?