Enamjaolt saadavad ikka vanemad oma lapsi pilli õppima, kuid Tsõbulevskiga oli sootuks teisiti: nüüdne muusik otsustas oma saatuse ise, ja seda juba viieaastaselt. Näidanud vanematele klaverimängu liigutust ja lisanud «Tahan seda mängida!», otsiti poisile eraõpetaja.
Tol ajal ei suutnud Tsõbulevski magamagi jääda ilma, et raadio pea kohal mängiks. Kujunes sellest siis unesõppimine või mitte, kuid esimestesse klaveritundidesse jõudes oli noorel poisil muusika peale igatahes kõrva. Eraõpetaja tundis talendi ära ja saatis poisi muusikakooli. Juba järgmisel aastal maanduski Tsõbulevski Nõmme laste muusikakoolis.
Teismeiga kasvatas seni püüdlikus ja korralikus klaveriõpilases omamoodi isepäisust. Selle asemel, et etteantud palu noot-noodilt kodus maha mängida, hakkas noorsand neist hoopis enda viise leiutama. «Sealt ilmselt tekkis ka see muusika kirjutamise mõte,» mõtiskleb Tsõbulevski nüüd.
Kaugel ei olnud ka mõte bänditegemisest. Ehkki muusik rõhutab, et pikka aega oligi see vaid idee, mida koduhoovi poistega jõudumööda veeretati, jõuti tegudeni üsna pea. Koos sõpradega vedas Tsõbulevski oma isa muusikakeskuse ja kõlarid salaja rõdule, pani Deep Purple’i vinüüli keerlema ning andis naabruskonnale vinge sõu. Pillide puudumine poisse ei morjendanud – appi võeti pappkastid ja tennisereketid. «Aga muidugi nagu Murphy seadus ikka: järgmisel hetkel isa keeras hoovi nurga pealt sisse.»
Kastide ja reketite asemele tulid varsti päris pillid. 16-aastaselt pani Tsõbulevski koos kahe sõbraga kokku pundi, millest kujunes nullindatel menukas alternatiivroki ansambel Aides. Seejuures vahetas Tsõbulevski klaveri basskitarri vastu, sest teist potentsiaalset bassimeest punti ei leidunud.
/nginx/o/2022/08/29/14796618t1h017c.jpg)
/nginx/o/2020/07/17/13215291t1h032e.jpg)