Tulist traati, mõtelge!

Isolatsioonipäevil tikkus mu teadvusesse üks jooksupealt sündinud parafraas Juhan Liivi krestomaatilisest «Rändajast»: «Tulin linnast. Karantiin. Kontserti ei leidnud kusagilt.» See luuletus lõpeb klassikul teatavasti minajutustaja jaoks sümboolse – ehkki kardetavasti ajutise – kojujõudmisega, mida kehastavad neis värssides kirjanduslike kujunditena köetud saun ja ahjusoe leib: «Soe saun ja lõhn nii armas. [...] Tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba – mõtelge!»

Ja ega elu polegi vist midagi muud kui alaline rändamine tundmatu horisondi poole lootuses leida mitte niivõrd tööd, vaid koduselt mõnusat äraolemist. Ikka üks õhtu ja üks öö korraga. Kodumaiste festivalide seas on Hard Rock Laager olnud viimased 19 aastat järjest paljudele muusikasõpradele see koduselt hubane ja turvaline peatuspaik, kus oma elurännakul kord aastas vaimu, konte, kaela ning kõikvõimalikke eenduvaid kehaosasid elurõõmsalt välja sirutada ning mõõdukal määral raputada. Ikka vähemalt kaks päeva ja kaks õhtut korraga – sest piir nende vahel kipub, nagu elu on korduvalt näidanud, Vana-Vigala vanas mõisapargis kiiresti hajusaks muutuma.

Pärast koroonakarantiini ning sellega seotud veebikontsertide perioodi, mis tundus kui konikorjamine ning oli eneseväärikust alandav nii artistide kui publiku jaoks, mõjus seekordne festival nagu blokaadi piiramisrõngas olevasse vaestemajja kaetud rikkalik Rootsi laud.

Tänavune Laager, mis oli kuuldavasti koroonajärgse ajastu seni suurim muusikafestival Euroopas (ja võimalik, et kogu maailmas), tähendas ühtlasi järgmist sammu naasmisel normaalsusse. Seda täpselt tuhande inimese jaoks, kelle hulka ei kuulu paraku peakorraldaja Kaido Haavandi (palju tänu ja pikka liugu!). Sest ürituse majandusliku jätkusuutlikkuse seisukohast pidanuks ta ilmselt müüma rohkem pileteid, kui terviseameti seatud maagiline piirmäär võimalikuks tegi.