Saksa eurosaadik: Saksamaa võiks ELi eesistujana Eesti nõu kuulata

Pandeemia põhjustatud kriisist väljatulekust ja rahaeraldistest rääkides ei peaks keskenduma mitte niivõrd sellele, kui palju ja millistele riikidele raha antakse, vaid millele seda kulutatakse, ütles usutluses Postimehele Saksamaa eurosaadik Sven Simon. Kesksed märksõnad peaks seejuures olema digiteerimine, vesinikutehnoloogia, tehisintellekt ja 5G.

Ühtlasi leiab Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli parteikaaslane Kristlik-Demokraatlikus Liidus (CDU), et alates juulist, mil Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigiks saab Saksamaa, oleks Berliinil mõistlik vähemalt ühes valdkonnas kuulata Eestit.

Seda, et Euroopa Liidu (EL) eesistumise võtab praeguse tõsise kriisi ajal üle Saksamaa, on peetud äärmiselt õnnelikuks juhuseks. Kas te usute, et Saksamaa on rohkem võimeline ühendust kriisist välja juhtima, kui oleks mõni teine liikmesriik?

Saksamaa valitsus on koroonakriisis riigisiseselt rakendanud vähemalt mõningaid õigeid meetmeid, aga ma ei oska öelda, kas Saksamaa algavat eesistumist võib pidada vedamiseks ja õnnelikuks juhuseks. Ent selge on, et ootused Saksamaa eesistumisele on väga kõrged, ja ma kardan, et selle lõpus saabub teatud pettumus, sest räägime vaid kuuest kuust.

Olen üldiselt seda meelt, et kuuekuine eesistumisperiood tuleks üle vaadata, sest vähemalt mulle tundub, et need eesistumised pole kunagi kuigi edukad.

Sest periood on lihtsalt liiga lühike, et midagi tõesti ära teha?

Täpselt, väga lühike.

Ent mida te siiski Saksamaa eesistumiselt ootate?

Kahtlemata on selle eesistumise peamine fookus koroonaviirusest põhjustatud kriisil ja sellest väljatulekul. Minu meelest peaks eesistumise ajal püüdlema kolme eesmärgi poole.

Esimene on majanduse kiire taastamine ja taaskäivitamisfondi käikulaskmine. Seejärel tuleb turul taastada nõudlus ja pakkumine. Nõudluse poolel tähendab see leibkondade ja ettevõtete valduses olevate vabade ressursside suurendamist valitsuste sekkumise abil. Pakkumise elavdamiseks tuleb Schengeni ala kooskõlastatult taasavada ja taastada kaupade, teenuste ning tööjõu vaba liikumine.

Selle elluviimine on tõsine väljakutse seoses koroonaviiruse võimaliku teise lainega ja ma loodan, et Saksamaa eesistumise ajal valmistutakse teise laine stsenaariumiks aktiivselt. Euroopa-sisene kaubandus ei tohi uuesti kokku kukkuda, vastasel juhul muutub meie majanduslik olukord halvast veelgi halvemaks.

Teine peamine murepunkt on finantsstabiilsus. Pandeemia halvendas eelarve olukorda mõnes lõunapoolses liikmesriigis, eriti Itaalias, ja see on euro stabiilsuse seisukohast kõige suurem mure.

Praegu on EL ebaefektiivne, kui tegeleda tuleb kiireloomuliste ja suure ajasurvega kriisisidega.

Ma ootan, et Saksamaa eesistumise ajal pannakse paika ambitsioonikad pikaajalised eelarvestrateegiad, mis annaks mittejätkusuutliku võlatasemega liikmesriikidele võimaluse minna edasi. See on oluline tagamaks meie ühise valuuta tugevust. Tuleb meeles pidada, et lihtsalt toetusi laiali jagades ei lahendata probleeme, sest see loob hoopis uusi sõltuvusi.

Kolmandaks annab Saksamaa eesistumine võimaluse mõelda ELi pikaajalisele poliitilisele vastupidavusele ja ühenduse reformimisele, sest nägime väga selgelt, kuidas Euroopa poliitilised institutsioonid pandeemia ajal hakkama said.

Saksamaa, Portugali ja Sloveenia eesistumise ühisprogrammis mainitakse selgesõnaliselt Euroopa tuleviku konverentsi. See foorum pakub meile võimaluse arutada mainitud küsimusi sügavuti. Ma ootan, et Saksamaa eesistumine viiks institutsionaalse reformi ja senisest efektiivsema ühenduse kujundamise teemat jõuliselt edasi.

Ühenduse tulevik on tõsine küsimus, sest pandeemia puhkedes nägime, kuidas liikmesriigid sulgesid riigipiire üksteisega läbi rääkimata ja solidaarsust nappis. Ent kas jutt ühenduse reformimisest tõesti sobib praegusesse tõsise kriisi hetke?

Jah, igal juhul. Pandeemia ajal sai selgeks, et praegu on EL ebaefektiivne, kui tegeleda tuleb kiireloomuliste ja suure ajasurvega kriisisidega. See annab hoogu euroskeptitsismile ja õõnestab ELi tõsiselt võetavust – nägime seda näiteks kriisi alguses Itaalias.

Arvan, et tehti mitmeid vigu, nii sümboolseid vigu kui ka vigu kommunikatsioonis. Näiteks veetis komisjoni president [Ursula von der Leyen] kogu aja Brüsselis, kuigi oleks pidanud minema Itaaliasse, kui selleks oli õige aeg.

Üldises plaanis usun, et peaksime muutma ELi institutsioone nii, et nad oleksid senisest võimekamad tegutsema. See eeldab struktuurseid reforme, näiteks ühehäälsuse kaotamist ülemkogul ning parlamendi mõju suurendamist seadusloome ja eelarve üle. Oluline on ka valijatesse puutuv. Tugevam ja senisest efektiivsem EL on võimalik, kui inimesed tunnevad, et nende europarlamendi valimistel antav hääl tõesti muudab midagi.

Millist tulemust ennustate taaskäivitamisfondi aruteludele? Kas peale jääb kokkuhoidliku neliku soov jagada abi tagastamatute toetuste asemel laenudena või teiste, nende seas Saksamaa ettepanek eraldada nii laene kui ka toetusi?

Usun, et saame näha kompromissi nende kahe suuna vahel. Minu silmis pole tähtis niivõrd see, kui palju raha eraldatakse ja kulutatakse, kuivõrd see, et kulutataks õigel viisil.

«Järgmise põlvkonna ELi» taastumiskava, mille käis välja komisjon, vajab minu arvates põhjalikku ülevaatamist, et see seaks prioriteediks investeeringud innovatsiooni ja taristusse ega keskenduks lihtsalt vahendite ümberjagamisele. Samuti ei tohi taaskäivitamisfondi näha kui hoiupõrsast, millega täita liikmesriikide eelarveauke.

Taastumiskava suur puudujääk on see, et tegemist oleks vana tüüpi eraldiste programmiga, millega raha läheb liikmesriikidele, ilma et sel rahal oleks tõelist mõju tulevikule.

Minu arvates tuleks palju rohkem keskenduda projektidele, mis on kasulikud Euroopa ja eurooplaste tulevikule tervikuna. Vähem tuleks keskenduda sellele, milline liikmesriik saab ELilt kõige rohkem raha. Praegu paistab arutelu olevat keskendunud just viimasele ja ma olen selles väga pettunud.

Arutelud on rahvuslikud ja piirid lähevad mööda liikmesriikide delegatsioone. See aga on kaotatud võimalus, sest kulutame nii palju raha, EL võtab suure laenu, mille tagasimaksmine võtab aastakümneid, ja ma ei näe tulevikuprojekte, ELi-üleseid ühiseid projekte.

Märksõnad peaksid olema digiteerimine, vesinikutehnoloogia, tehisintellekt, 5G. On hädavajalik, et EL oleks konkurentsivõimeline tulevikutehnoloogiate ja -tööstuse valdkonnas. Ainus võimalus Ameerika Ühendriikidele ja Hiinale näiteks digiteerumises kannule jõuda on koordineeritud lähenemine, mida juhiks EL kõikides liikmesriikides.

Näiteks Eesti e-riik võib olla eeskuju paljudele ELi liikmesriikidele. Saksamaa eesistumise ajal oleks seega tark tegu selles küsimuses Eestit kuulata.

Lisaks taaskäivitamisfondile on päevakorras ka ELi pikaajaline eelarve. Kas Saksamaa eesistumise ajal võiks toimuda läbimurre pikalt arutlusel olnud küsimuses – ELi toetuste sidumine õigusriigi põhimõtete järgimisega?

Ma kahtlen, et see praegu saavutatakse, sest kõigil on mõtetes viirusekriis. Ühtlasi tuleks eelarve ja õigusriigi põhimõtete järgimise sidumisele leida taibukas lahendus. Ma ei ole veendunud, et pikas perspektiivis aitaks lihtsalt see, kui liikmeriigid poliitilisele otsusele tuginedes rahaeraldistest ilma jätta.

Pigem võiks praegu keskenduda kontrolli parandamisele ELi rahaeraldiste kasutamise üle. Samuti tasuks mõelda variandile, et EL ei eralda raha liikmesriikide valitsusele, vaid kohalikele omavalitsustele ehk EL suunaks raha otse kohalikele kogukondadele.

Kas koroonakriisi lahendamise kõrval jagub Saksamaal eesistumise ajal tähelepanu veel mõnele teemale?

Saksamaa algses plaanis oli palju ideid, näiteks ELi suhted Hiinaga, mis on väga tähtis, aga kahjuks jääb ära sügiseks plaanitud kohtumine Leipzigis. Isegi kui see veebi vahendusel korraldatakse, pole see päris see.

Teine teema on Euroopa roll maailmas ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamine. Loomulikult on üks teemadest migratsioon, mis endiselt on probleem ja millele on vaja leida üleeuroopaline lahendus. Ja viimaks muidugi ka Brexit ja Suurbritanniaga võimalikult lähedase tulevikusuhte saavutamine.