Kui Eesti merepiir taasiseseisvumisel avanes, olid põhjanaabrite purjed Soome lahel juba ootel. Helsingi jahtklubi liige sõber Kalevi meenutab tänini, kui suur rõõm oli viimaks oma jahiga päriselt seilata randadesse, mille olemasolust olid poole tema elueast märku andnud vaid öösiti lõunataevas vilkuvad valguskiired. Üheksakümnendate alguses käis Tallinnas Taani merekaitse eskaader, sadamatesse ilmus ka teiste välismaiste värvide all seilavaid laevu, kuid sinimustvalge ahtrilipp oli pigem haruldus. Kohalike arusaam merekultuurist piirdus merepäevadeks nimetatud kontserdiga kenal kaldapealsel ning vaid rikkamad ja edevamad ostsid endale jetid, et nendega supelrannas pläristades kaaskodanike kadestavat tähelepanu tõmmata.
Kuigi paljud vastsed kaptenid sõidavad veel ringi, vendrid väljas, on üldpilt lootustandev.
Tänavune soe jaanipäev tõestas, et paadid on Eesti vetele tagasi pöördunud. Veeliikluse elavnemisest tuleb teateid saartelt ja sisevetelt, veesõidukeid on tihedalt nii Emajõel kui ka Pärnus. Ei usu, et põhjuseks on vaid soojamaalendude puudumine. Meresõit on moodi läinud.
Uute huviliste lisandumist kinnitavad kiiresti täituvad väikelaevajuhtide õppeklassid ja paadimüüjate kasvav käive. Uute aluste kõrval on veeteedele ilmunud ka varem naaberriikide laineid kündnud paate. Veesõiduki eluiga on pikem kui auto liisinguperiood ning hästi hooldatuna pakub ka paarikümne aasta vanune jaht või mootorpaat veel palju rõõmsaid meresõidumiile. Kuigi paljud vastsed kaptenid sõidavad veel ringi, vendrid väljas, on üldpilt lootustandev. Eks nad õpivad. Esmased meresõiduoskused ja teadmised veeohutusest peavad olema koolihariduse kohustuslik osa. Kui lennuk ei lenda, siis paat purjetab ikka.
/nginx/o/2018/11/07/11554903t1h5e12.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/06/26/13175290t1h52f9.jpg)