/nginx/o/2020/06/21/13165113t1h7287.jpg)
Plaadifirma Funk Embassy Records alt hiljuti ilmunud kolmas album «Lexplosion II» on juba teenitult kiita saanud. 3. juulil on plaanitud korraldada üks ja ainus esitluskontsert Tallinnas Põhjala tehases, kaasas Rita Ray ja Seltskond Pargis.
Lexsouli solisti Robert Linnaga tegime juttu folgist ja funk’ist, peenematest saundinüanssidest, James Brownist, naiste käsitööaluspükstest ja muudest olulistest asjadest.
Kui pikalt läks aega materjali purki saamisega?
Rohkem kui aasta. Eelmise aasta alguses olid mõned lood juba valikus, märtsis oli bändilaager, kus sai suurem osa kokku pandud ja läbi mängitud. Kontseptsioon oli ka paigas, et võiks olla mõjutatud itaalia seitsmekümnendate lõpu disco-funk’ist. Palju sünte ja natuke džässilikkust. Number üks oli muidugi see, et oleks tantsumuusika. Ja et plaadil oleks ainult tantsumuusika! (Naerab.)
Möödunud suve jooksul salvestasime vahelduva eduga. Esimese ja viimase loo salvestamise vahe võis olla isegi vast seitse-kaheksa kuud. Suurem osa materjalist settis niimoodi mõnusalt, saime seda läbi mõelda ja pikema perioodi tagant üle kuulata ning värskema pilguga vaadata. Eks sellest tulidki peenemad saundinüansid kui eelmistel plaatidel.
Laulate enamasti inglise keeles. On ehk millalgi oodata ka eestikeelset repertuaari?
Hetkel ei ole tekkinud seda plaani, aga see tundub korraliku proovikivina. Eesti keel on foneetiliselt teistsugune ja ütleks, et kohati nurgelisem. Oleks põnev proovida, aga inglise keel on seotud sellega, et meil on ikkagi väga suur rõhk ja panus väljapoole Eestit. Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa ning nüüd tänu koostööle Cory Wongiga vaatame ka Ameerika poole.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)