Terviseamet hoiatab: Peipsi järves vohab sinivetikas

Lõuna regiooni juhataja Tiia Luhti sõnul võttis Terviseamet  sinivetika analüüse kolmes kohas mööda Peipsi järve läänerannikut - Mustvee, Kallaste ja Kolkja randadest.

Potentsiaalselt toksiine eritavaid tsüanobakterite ehk sinivetikate liike oli seitse kolmest perekonnast, Dolichospermum, Microcystis ja Woronichinia.

«Terviseametile on sinivetikate kohta tulnud infot veel ka Peipsi järve Lohusuu, Kauksi ja Tammispää äärsest osast ning tegelikult on alust arvata et mõjutatud on kogu Peipsi järve läänerannik. Oleme saatnud kohalikele omavalitsustele ja G4S-ile ennetamiseks ja jälgimiseks teavituse,» ütles Luht. «Soovitame inimestel randa minnes jälgida vee seisukorda, sest olukord võib muutuda tundidega – piisab vaid tuule suuna muutusest ning vetikamass liigub uude kohta.»

Lisaks Peipsile on inimestelt saabunud sinivetikate alaseid signaale ka Ähijärve kohta. Vee õitsengute ja õietolmu kohta on terviseameti Lõuna regionaalosakonnale saabunud infot ka Värska rannast, Arbi ja Varstu järvedest.

Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitainerikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu. Viimastel päevadel on just Lõuna-Eestis olnud vägagi soojad, ligi 30 kraadised, ilmad.

Peipsi järve puhul võib täiendavaks olukorda põhjustavaks põhjuseks lugeda ka ida poolt puhuvad tuuled, mis vetikad randadesse lükkavad.

Sinivetika tugevaks õitsenguks peetakse olukorda, kus vetika biomassi sisaldus suplusvees ületab 1 milligrammi liitri kohta, õitsengu alguseks peetakse sama näitaja kerkimist üle 0,5. Randadest võetud proovid olid kõik võrdlemisi suured. 

Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vette minekut vee puhtuses veenduda – kui on märgata, et vesi on muutunud silmaga nähtavatele helvestega kollakas-roheliseks ja kogu kaldaäär on kaetud tiheda rohelise massiga, millel on kopituse lõhn, siis võib tegu olla sinivetikatega. Kui vee värvi muutvad helbed on nii väikesed, et vette pistetud oksal püsima ei jää, on sinivetika tõenäosus veel suurem.

Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui bakteritele iseloomulikke jooni. Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki, Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid. 

Inimene võib sinivetikate toksiinidest mürgistuse saada peamiselt sinivetikarikast vett juues. Sellise vee neelamisel on täiskasvanutel harva tõsist mürgistust esinenud, eelkõige on ohustatud väikesed lapsed, vanemad inimesed ning kodu- ja karjaloomad. Koertel piisab mürgituse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist.

Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripi omadega, esineda võib naha ja silmade punetus, halb enesetunne ja kõhulahtisus, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired.

Mürgistuse vältimiseks ei tohi saunaveeks, söögi tegemiseks ega joomiseks kasutada sinivetikaid sisaldavat vett, sest vetika toksiinid ei lagune isegi keetmisel. Sinivetikaid sisaldavat vett ei tohiks kasutada ka taimede kastmiseks. Pärast suplust tuleb end kindlasti puhta vee ja seebiga pesta.

Mürgistuskahtluse korral soovitab terviseamet pöörduda perearsti mürgistusteabekeskuse poole numbril 16 662.