:format(webp)/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2016/07/08/5595163t1h8d5d.jpg)
Eesti ühe edukama noore teadlase, Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramust maailma teadustaevasse tõusnud Tõnu Esko elu on viimastel aastatel käinud nagu Ameerika mägedel. Märtsi algusest sai Eskost inimese genoomika juhtivteadur ning septembris muutub see professori ametikohaks.
Järelikult saab 35-aastasest Eskost ka Tartu Ülikooli praegu noorim professor. Seda ootamatum tundub, et varem teaduse suuna asedirektorina töötanud Esko astus hiljuti sellelt positsioonilt tagasi ja lõi suvel 20. aastapäeva tähistavasse Geenivaramusse sootuks uue arenduskeskuse, et akadeemilise töö kõrvalt erasektori koostööd arendada. Möödunud aasta sisse mahub nii hullumeelset reisimist, panuseid maailma muutvatesse teadussaavutustesse kui ka sügav eraeluline tragöödia. Kõiki neid ühendab kolmetäheline märksõna: DNA. Eakaaslaste ja varasemate tuttavatena räägime sina-vormis.
Kui me viimati vestlesime, olid just saanud 2017. aasta noorteadlase tiitli ja tunnistasid juba siis, et põled heleda leegiga ning see hakkab juba tervisele ohtlikuks minema. Nüüd oled järjest edasi säranud ja peaksid septembris saama Tartu Ülikooli noorimaks professoriks. Mis seis nüüd terviseohuga on?
Ikka hakkab tervisele, kui midagi suure minekuga teha. Ja mitut pidi. Ühelt poolt füüsiliselt: ei jaksa enam kehaliselt ega vaimselt midagi teha. Teiselt poolt tekib aga läbipõlemise oht. Ka tollal rääkisin vast n-ö positiivsest stressist. Negatiivne stress on selline, kus stressor on üldiselt halb ja võtab ära tahtmise tööd teha, teedki siis vähem, lähed kasvõi poksitrenni ja elad ennast välja. Positiivne stress on aga selline, kus oled edu lainel ja su tegevusest ka sünnib midagi. Siis on väga raske ületöötamist vältida.
Ise olen üritanud otsida uusi põnevaid väljakutseid, aga isegi kui asju suure entusiasmiga teha, läheb see ikkagi millalgi tüütuks, samas pead seda tegema. Siis tuleb mängu väljend, mida mu isa on palju kasutanud, aga mida ma ise vihkan: amet kohustab. See on see, mis minu meelest lõpuks inimesed läbi põletab. Mul kulus aastaid, et aru saada, et olen sellesse faasi jõudnud, ning seetõttu tegin ka selle sammu, et astusin teadusdirektori kohalt tagasi, asutasin Geenivaramu arenduskeskuse ning üritan arendada erasektori ja teaduse koostööd.
/nginx/o/2020/06/19/13161961t1hf698.jpg)