Juhtkiri: terviseameti ideaalne pealik (20)

Arstide pärast konkureerime meist rikkamate Põhjamaadega. Kõige lihtsamalt öeldes: edukale arstile ei ole tavaline ametnikupalk ahvatlev. Kui meil on midagi terviseameti olemisele ette heita, siis jõuame paratamatult küsimuseni rahast ja juhtimisest.

Kummalisel kombel pole kogu koroonakriisi vältel avalikkuse ees peaaegu üldse sõna võtnud ei sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske ega terviseala asekantsler Maris Jesse. Ometi on nad mõlemad olnud valdkonna korraldamise eest vastutavad pikemalt kui ükski minister ning kauem kui eile ametist taandunud terviseameti juht Merike Jürilo. Kui on süsteemseid probleeme, siis tahaks ka avalikkus teada, kuidas näevad asja korraldavad inimesed nii muresid kui ka võimalusi. Ka seda, kuidas ja miks on praegusesse hetke jõutud.

JUHTmõte Kummalisel kombel pole kogu koroonakriisi vältel avalikkuse ees peaaegu üldse sõna võtnud ei kantsler Priske ega terviseala asekantsler Jesse.

Terviseameti juhi ametist tagasi kutsumine või astumine ei olnud kindlasti mingi eriline üllatus, vaid üsna ootuspärane asjade käik. Tegemist on küllap tööka inimese ja ametnikuga, ent midagi väga olulist jäi koroonakriisi eel ja ajal siiski puudu.

On vana vaidlus, kas saapavabriku ja ülikooli juhtimine on nii ühetaolised, et kestahes piisavalt juhtimiskoolitustel istunu saaks mõlemaga ühtviisi hästi hakkama. Või peaks juht olema asjatundja selles valdkonnas, mida ta juhib?

Küllap imestaksime, kui kaitseväe juhatajaks määrataks veeblipagunitega sõjamees. Ükskõik kui tubli inimene veebel ka on. Ta ei ole lihtsalt õppinud kõike seda, mida peab teadma kindral, kaaludes kiireid otsuseid. Kriisi puhkedes avastasime aga kõik koos ehmatusega, et terviseametis nappis arstiharidusega inimesi. Me kõik elasime naiivses usus, et küllap vastavas ametkonnas on olemas nii laiem vaade kui ka täppisteadmised.

Just laiemast olukorra mõistmisest jäi aga selgelt puudu. Oli suur defitsiit inimestest, kes oleksid osanud ees ootava kriisi olemusest aru saada ning suutnud selle sõnaselgelt ja autoriteetselt välja öelda. Inimesed, kes oleksid osanud probleemi asjalikult ja usutavalt ära seletada nii valitsusele kui ka kõigile teistele kodanikele. «Sisuliselt on riik läinud eelmise nädalaga varasemalt probleemi eitusfaasilt üle šokiteraapiale. Kuid paanika asemel on meil nüüd vaja kiiret teadlikkuse kasvu ja ühist vastust,» kirjutas eriolukorra alguses tabavalt TÜ bioinformaatika professor Jaak Vilo (PM, 16.03).

Lõpuks see teadlikkus ja ühine vastus ka tulid. Eesti teadlaskond pakkus end appi ning pärast väikest viivitust taipas selle abi vajalikkust ka valitsus. Ettevõtjatest metseenide abiga läks mõnevõrra kehvemini, millest tasub samuti õppida.

Selle asemel et öelda ise selgelt välja, millist tuge lahketelt annetajatelt tarvis on, asusid ametnikud hoopis annetajatele kaikaid kodaratesse loopima. Eesti võiks olla ikkagi selline riik, mis suudab oma kodanikke häda korral koondada ning ühiskonna parimaid jõude koos töötama panna, selmet siiraid abipakkujaid alandada.

Ideaalne terviseameti juht oleks arstiteaduses professori tasemel ja muidugi juhtimiskogemusega. Kusjuures heaks professoriks olemine eeldab üksiti oskust keerulised asjad teistele inimestele lihtsalt ära seletada. Sel juhul saaksime ühtsemana lainetaval merel edasi purjetada.