Nähtamatu tähestiku lummav (j)õud

See on korraga õhuline ja rõhuline, oluline ja vastuoluline. Lõviosa töödest moodustavad Hammeri abstraktsed maalid, kus võib näha eri värvikihtide omavahelist mängu. Keset ruumi laiutab aga mitmeti töödeldud diivan-installatsioon, mida ümbritsevad kas nulle või O-sid meenutavad hõbedased esemed. Selles on midagi melanhoolset, see oleks nagu ära jäänud mineviku salvestus.

Ja ometi on nendes teostes tunda ka teatavat liikumist, voolamist, sulamist ja teisenemist, ehkki seda pole silmaga näha. «Alus on sula,» nagu kirjutas kunagi väga tabavalt luuletaja ja filosoof Mart Kangur. Värvid – tavaliselt must, valge ja kollane – kohtuvad siin omavahel mitmel moel. Nähtamatud jõujooned ümbritsevad ja läbistavad nähtavaid; kõik, mis on nähtav, kattub täiuslikult nähtamatuga, asetub ideaalselt selle sisse ning on sellega identne. Siin-seal triivivad üksikud tähed ja sümbolid, mis ei taha hästi sõnu moodustada. «Abstraktsioonid» olekski justkui pintslitõmmetest, ära jäänud märkidest, lünkadest, intensiivsustest ning erinewusest (sic) moodustunud lummav tervik.

Tähendus kui selline hakkab näituse tööde sees pidevalt alles kuju võtma ning on samas alati juba kadunud, lacanud (sic) olemast. Pidu on juba läbi, diivan oma salapäraste tätoveeringutega seisab niisama. Iga teos on siin korraga ühik ja tühik; kõik need juhataksid Hammeri näituse külastaja otsekui mingi äärmusliku selguse poole, milleni jõudmiseks on vaja aga esmalt lahti öelda sõnadest ja inimkeelest – vähemasti sellisel kujul, nagu me neid praegu mõistame. Sõnad on alati ebapiisavad ja liiga kohmakad, et midagi päriselt väljendada; ometi poleks võimalik nendega mängida, kui me nende tähendusi vähemalt mingil määral ei usuks. (Vale kirjatäht õiges kohas võib muuta paljutki.) Vaataja jääb neid töid jälgides oma tõlgendustega üksi. See aga võimaldab tal neid veel teravamalt märgata.

Hammer annaks justkui mõista, et kõik tõlgendused on küll vaataja teadvuses toimuva tagajärg, ent ometi näivad kõik teosed ikkagi millelegi vihjavat või kuhugi suunavat. Näitusekülastaja enda seosed ja assotsiatsioonid hakkavad tema teadvuses kunstniku töid paratamatult liigendama. Kas sedasorti jälgedemängu puhul on tegemist kommunikatsiooniga või mitte? Kui jah, siis mida täpsemalt edasi antakse? On see ehk ühise keele otsimine? Või midagi muud? Hammeri tööd näivad vihjavat, et ilu ja selgus peituvadki just nimelt selles liminaalses, liikuvas olekus. Mõistmine ise oleks siinkohal eksitav.

Sellises tähenduse üha täpsemas algeteks lahti võtmises ning avamises on ühtlasi ka midagi meditatiivset. See on omamoodi piirikogemus, mis jätkub tegelikult ka pärast näitusel käimist. Ühtlasi on see võimalus ületada oma mõtete horisont ning vabaneda millestki liigsest.