/nginx/o/2020/06/18/13160145t1h6758.jpg)
Pärast Abjat Penuja peale. Sõidate otse, kuni tuleb Ässi bussipeatus, sealt kohe vasakule kruusateele. Siis nii kaua otse, kuni näete vasakut kätt põllu peal rohelist traktorit, millel on oranž taimekaitseprits taga. Eks ole lavastajatega kohtutud igasugustes paikades, aga selliseid juhtnööre, nagu saatis Peep Maasik, pole küll varem ette tulnud.
Peep rääkis tõtt. Paar-kolm kilomeetrit mööda käänulist ja tolmavat kruusateed Mulgimaa metsade ja põldude vahel ja seal, lahmakal suviodrapõllul roheline mürakas traktor ongi. Oranž taimekaitseprits samuti. Ja Peep Maasik ise on ka olemas. Rõõmus ja rahul.
Ulatab reipalt käe ja räägib, et käsi on täiesti puhas. Kõik peabki puhas ja kena olema. Töökojas on neil selline reegel: ei mingit õlist olekut. Traktori rooli taga tuleb süüa ja juua ning õlise näpuga ära parem üldse minegi barankat puutuma.
Kuidas aga sattus traktorirooli taha Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias lavastajaks õppinud mees, kes on proovinud ka näitlemist? Asi on tegelikult lihtne. Peebu enda jaoks vähemasti. 12-aastaselt ei suutnud ta otsustada, kas valida teater või talutöö. Kuna otsustada ei suutnud, siis alustas pisitasa teatriga ja käis samal ajal Karksi-Nuias ühes talus sulaseks.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)