Nädala mõte: puhkusele mõeldes

Tõsi ta on, et tunde kestvas paduvihmas pole mõnus avastada ei loodust ega linna, aga väike vihmasabin ei tee miskit hullu. Tegelikult võiks värskendav sajuhoog lausa nauditav teekaaslane olla, kui tuletame meelde, kuidas alles hiljuti kuude kaupa kinniste seinte vahel istuma pidime.

Eestimaa vaateid, toitu ja üritusi avastama minnes ei tee me head ainuüksi endale, vaid ka paljudele kaasmaalastele. Mäletate, kuidas kriisi ajal lubasime suvel eestimaist eelistada ja üksteist sellega järjele aidata?

Tänases lehes kirjutame turismiettevõtjate murest alanud suvel. Valitseb täielik teadmatus, mis saama hakkab: kas tuleb turiste või mitte. Umbes pooled külastajaist on varem välismaalt olnud, natuke lõuna- ja põhjanaabreid tuleb tänavugi, aga nende panus meie turismiettevõtjate kasumisse on siiski kõhnuke.

Ka eestlasi kardetakse liikuvat tavapärasest vähem, aga mil määral, pole kellelgi õrna aimugi. Ühest küljest saavad paljud puhkusele kulutada vähem raha. Teisalt ei tea, mida ilm toob, ja nii jäetakse broneeringud viimasele hetkele.

Rändajate vähesus pole üksikute mure. Turistide arvust ja nende rahakoti avamise lahkusest ei sõltu vaid öömaja ja kõhutäidet pakkuvate ettevõtjate sissetulek. Seotud ring on hoopis laiem, sinna mahuvad teeäärsed külapoed, põllumehed, kes söögikohtadele köögivilju kasvatavad, sama lugu kaluritega. Näiteks Kihnus ongi elu suuresti üles ehitatud turismile ja on väga tähtis, et turiste oleks palju ja kõigil saare inimestel jaguks sissetulekut.

Eesti maaelu väärib avastamist. Puhkuseplaane tehes andke oma soovidest aegsasti märku, nii on turismitalu pidajatel rõõmsam homsesse vaadata.