SELETAJA: Piiranguteta liikumisele Euroopas laoti vundament Luksemburgi külas

Järjest enamate ELi liikmesriikide toetuse najal otsustati 1997. aastal allkirjastatud ja 1999. aastal rakendunud Amsterdami lepinguga Schengen juba ELi õigusraamistiku sisse kirjutada.

Tänaseni kestva laienemisprotsessi tulemusena on Schengeni ala liikmete arv kasvanud 26ni, liikmetest 22 kuulub ka Euroopa Liitu ja alaga on liitunud neli ELi mittekuuluvat riiki – Island, Norra, Šveits ja Liechtenstein. Eestist sai Schengeni ruumi täieõiguslik liige 2007. aastal.

Euroopa Liidu liikmesriikidest on Iirimaa otsustanud Schengeni alaga liitumisest Ühendkuningriigi tõttu loobuda. Ühendkuningriik ei soovinud ELi liikmena Schengeni lepet allkirjastada, Iirimaa soovis aga omakorda säilitada 1923. aastal kehtestatud ühise reisiala Suurbritanniaga ja alles hoida avatud piir Põhja-Iirimaaga. Kahe leppe omavahelise sidumise õiguslike takistuste tõttu otsustasid mõlemad riigid Schengenist loobuda ja isegi pärast Brexitit peetakse Iirimaa liitumist Schengeni alaga vähemalt lähiajal ebatõenäoliseks.

Peale Iirimaa pole erinevatel põhjustel liituda saanud veel neli ELi liikmesriiki – Bulgaaria, Horvaatia, Küpros ja Rumeenia. Kõiki nelja riiki ootab aga tulevikus ees liitumine, sest Schengeni leppe allkirjastamine ei ole enam eraldi protsess ja nõustuda tuleb sellega juba ELiga liitudes. Tõenäoliselt on järgmiseks liikmeks Horvaatia, kes on saanud Schengenisse astumiseks Euroopa Komisjonilt rohelise tule, kuid vajab veel ELi liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhtide heakskiitu.

Schengeni ala kõige käegakatsutavamaks mõjuks on see, et sisepiiridel ei pea inimesed läbima piirikontrolli, mis tähendab, et 26 riigi territooriumil on võimalik vabalt liikuda.

Euroopa Parlamendi andmeil reisib üle ELi sisepiiride igapäevaselt ligi 3,5 miljonit inimest, 1,7 miljonit ületab iga päev piire teise liikmesriiki tööle minekuks. Kui aga ELi sisepiirid uuesti suletaks, hindab europarlament 10 aasta hinnanguliseks kuluks 100-230 miljardit eurot.

Ehkki sisepiire on võimalik ületada ilma kontrollita, on riiklikel politseiasutustel reeglite kohaselt õigus korraldada ka piirialal politseikontrolli, arvestades selleks ettenähtud eeskirju ja piiranguid.

Ka Schengeni ala välispiiril kohaldatakse ELi kodanike ja nende pereliikmete suhtes minimaalselt kontrolli, et tuvastada isikusamasus. Küll aga nõutakse teatavatelt kolmandate riikide kodanikelt Schengeni ala välispiiri ületamiseks viisat, mis võimaldab neil Schengeni riikides viibida kolm kuud kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul.

Schengeni ala pandi tõsiselt proovile 2015. aastal, seda nii terrorirünnakute kui ka migrandikriisi tõttu. Migrantide saabumise tõttu otsustasid mitmed riigid kasutada õigust piirikontrolli taastamiseks. Kuna aga mõnel pool jäi piirikontroll planeeritust pikemaks ajaks püsima, saabus uus kriis veel enne eelmise lõppu.

Uus katsumus tuli üle elada sel aastal, mil koroonaviiruse pandeemia viis Schengeni ruumi sulgemiseni. Paljud sisepiirid avati taas 15. juunil ehk päev pärast Euroopat muutnud Schengeni lepingu 35. aastapäeva.