/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Schengeni küla Luksemburgis oleks ilma seal 35 aastat tagasi sõlmitud lepinguta tõenäoliselt tundmatu asula Saksamaa, Prantsusmaa ja Luksemburgi piiride ühenduskohas. 1985. aastal sõlmitud leping tõi aga sellele 4800 elanikuga asulale kuulsuse, muutes küla nime Euroopa vaba liikumise sümboliks.
Pärast Prantsusmaa ja Saksamaa poolt 1980. aastatel astutud konkreetsemaid samme vaba liikumise saavutamiseks, sõlmiti 35 aastat tagasi, 1985. aasta 14. juunil Moseli jõel Princesse Marie-Astridi nimelisel laeval Belgia, Prantsusmaa, Luksemburgi, Hollandi ja Belgia vahel leping, millega otsustati järkjärguliselt kaotada kontroll ühistel piiridel. Oma allkirja andsid sellele aga vaid pooled toonase Euroopa Majandusühenduse liikmesriikidest, kuna piirikontrollide kaotamist ei toetanud sel hetkel sugugi mitte kõik.
The #Schengen agreement was signed 35 years ago!
— European Commission ?? #UnitedAgainstCoronavirus (@EU_Commission) June 14, 2020
On this day in 1985, five European countries met near the town of Schengen, Luxembourg.
They agreed to gradually abolish checks at the borders between them: the Schengen area was born.#EUarchives #StrongerTogether pic.twitter.com/QCqZzdPJgr
Selle eraldiseisvalt sõlmitud leppega laoti vundament Schengeni alale, mis tänasel päeval on saanud Euroopa Liidu lahutamatuks osaks ja lubab piiranguteta liikumist juba 26 riigi vahel.
/nginx/o/2020/06/16/13155710t1h9845.jpg)
Viis aastat pärast Schengeni lepingu sõlmimist, 1990. aasta 19. juunil allkirjastasid samad riigid Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, millega kinnitati vaba liikumise rakendamise kord ja võeti eesmärgiks piirikontrolli täielik kaotamine.
Kokku lepiti ühises viisapoliitikas ning loodi Schengeni Infosüsteem (SIS), et jagada teavet Schengeni tsooni läbivate isikute ja kaupade kohta. Ühtlasi karmistati kontrolli välispiiril, et sisepiiridel ei peaks teostama piirikontrolli ning tihendati riikidevahelist koostööd õiguskaitse, politsei ja piirivalve valdkondades.
Schengeni lepingute jõustamiseks kulus aga veel aega. 1995. aasta 26. märtsil otsustasid Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburg, Holland ja Portugal omavahelistel piiridel piirikontrolli kaotada. Riburada pidi järgisid eeskuju ka teised ELi liikmed, põhimõtteliseks vastaseks jäi aga Ühendkuningriik. Liitumisest loobus naabrite tõttu ka Iirimaa.
/nginx/o/2020/06/16/13155708t1h478e.jpg)
Järjest enamate ELi liikmesriikide toetuse najal otsustati 1997. aastal allkirjastatud ja 1999. aastal rakendunud Amsterdami lepinguga Schengen juba ELi õigusraamistiku sisse kirjutada.
Tänaseni kestva laienemisprotsessi tulemusena on Schengeni ala liikmete arv kasvanud 26ni, liikmetest 22 kuulub ka Euroopa Liitu ja alaga on liitunud neli ELi mittekuuluvat riiki – Island, Norra, Šveits ja Liechtenstein. Eestist sai Schengeni ruumi täieõiguslik liige 2007. aastal.
/nginx/o/2020/06/16/13155703t1hbd48.jpg)
Euroopa Liidu liikmesriikidest on Iirimaa otsustanud Schengeni alaga liitumisest Ühendkuningriigi tõttu loobuda. Ühendkuningriik ei soovinud ELi liikmena Schengeni lepet allkirjastada, Iirimaa soovis aga omakorda säilitada 1923. aastal kehtestatud ühise reisiala Suurbritanniaga ja alles hoida avatud piir Põhja-Iirimaaga. Kahe leppe omavahelise sidumise õiguslike takistuste tõttu otsustasid mõlemad riigid Schengenist loobuda ja isegi pärast Brexitit peetakse Iirimaa liitumist Schengeni alaga vähemalt lähiajal ebatõenäoliseks.
Peale Iirimaa pole erinevatel põhjustel liituda saanud veel neli ELi liikmesriiki – Bulgaaria, Horvaatia, Küpros ja Rumeenia. Kõiki nelja riiki ootab aga tulevikus ees liitumine, sest Schengeni leppe allkirjastamine ei ole enam eraldi protsess ja nõustuda tuleb sellega juba ELiga liitudes. Tõenäoliselt on järgmiseks liikmeks Horvaatia, kes on saanud Schengenisse astumiseks Euroopa Komisjonilt rohelise tule, kuid vajab veel ELi liikmesriikide riigi- ja valitsusjuhtide heakskiitu.
/nginx/o/2020/06/16/13155711t1h944a.jpg)
Schengeni ala kõige käegakatsutavamaks mõjuks on see, et sisepiiridel ei pea inimesed läbima piirikontrolli, mis tähendab, et 26 riigi territooriumil on võimalik vabalt liikuda.
Euroopa Parlamendi andmeil reisib üle ELi sisepiiride igapäevaselt ligi 3,5 miljonit inimest, 1,7 miljonit ületab iga päev piire teise liikmesriiki tööle minekuks. Kui aga ELi sisepiirid uuesti suletaks, hindab europarlament 10 aasta hinnanguliseks kuluks 100-230 miljardit eurot.
Ehkki sisepiire on võimalik ületada ilma kontrollita, on riiklikel politseiasutustel reeglite kohaselt õigus korraldada ka piirialal politseikontrolli, arvestades selleks ettenähtud eeskirju ja piiranguid.
Ka Schengeni ala välispiiril kohaldatakse ELi kodanike ja nende pereliikmete suhtes minimaalselt kontrolli, et tuvastada isikusamasus. Küll aga nõutakse teatavatelt kolmandate riikide kodanikelt Schengeni ala välispiiri ületamiseks viisat, mis võimaldab neil Schengeni riikides viibida kolm kuud kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul.
Schengeni ala pandi tõsiselt proovile 2015. aastal, seda nii terrorirünnakute kui ka migrandikriisi tõttu. Migrantide saabumise tõttu otsustasid mitmed riigid kasutada õigust piirikontrolli taastamiseks. Kuna aga mõnel pool jäi piirikontroll planeeritust pikemaks ajaks püsima, saabus uus kriis veel enne eelmise lõppu.
/nginx/o/2020/06/16/13155705t1h5af1.jpg)
Uus katsumus tuli üle elada sel aastal, mil koroonaviiruse pandeemia viis Schengeni ruumi sulgemiseni. Paljud sisepiirid avati taas 15. juunil ehk päev pärast Euroopat muutnud Schengeni lepingu 35. aastapäeva.
Schengeni ala numbrites
Schengeni viisaruum on ala Euroopas, kus kokkuleppe alusel on kaotatud riikidevaheline piirikontroll.
Schengeni alasse kuulub 26 riiki, kus elab kokku 420 miljonit inimest.
Neist neli (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits) ei kuulu ELi.
Viis ELi liikmesriiki ei kuulu Schengeni alasse (Bulgaaria, Küpros, Horvaatia, Iirimaa, Rumeenia)
Schengeni ala välispiiri pikkuseks on 50 000 kilomeetrit.
Allikas: Euroopa Liit