Kümme küsimust eestlasest euroametnikule: Vivian Loonela

1. Mida ja kus te õppinud olete?

Olen lõpetanud Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna.

2. Mis ajal ja miks te otsustasite minna ELi tööle?

Sel ajal, kui ma Brüsselisse saabusin, oli Eesti president Lennart Meri, peaminister Mart Laar ja välisminister Toomas Hendrik Ilves – töötada Eesti jaoks oli suur rõõm ja see vaim on mind kindlasti senini saatma jäänud.

Sel aastal, kui me ühinesime ELga, lõpetasin oma esimest lähetust Eesti diplomaadina NATO juures.

Noore inimesena oli mul suur huvi saada aru sellest, kuidas toimib seestpoolt teine suur rahvusvaheline institutsioon Brüsselis ja nii ma kandideerisingi tööle Euroopa Komisjoni, kus alustasin 2005. aastal esimese riikliku eksperdina Eestist transatlantiliste suhete valdkonnas.

3. Kui raske on saada euroametnikuks?

Kui me räägime alalise lepinguga euroametnikest, siis enamik on siia tööle saanud läbi suure avaliku konkursi, mis onp äris keeruline protsess, sest testid on väga põhjalikud ja tarvis on osata kolme keelt. Muidugi on igas suures struktuuris ka erandeid ja teinekord tehakse erikonkursse konkreetsetele ametikohtadele.

Üldkonkursil osalemisel ei kandideerita konkreetsele ametikohale ja konkursi läbimine ei anna veel automaatselt töökohta – sellele tuleb hiljem eraldi kandideerida.

4. Mis ameteid te enne pidanud olete (nii ELi struktuurides kui enne seda)?

Ma alustasin tööd välisministeeriumis juristina pärast esimese kursuse lõpetamist. Sealt lähetas ministeerium mu 2001. aasta alguses poliitikadiplomaadiks Eesti esindusse NATO juures, olin siis 22-aastasena noorim diplomaat, kes kunagi Eestit esindama oli saadetud.

Sel ajal, kui ma Brüsselisse saabusin, oli Eesti president Lennart Meri, peaminister Mart Laar ja välisminister Toomas Hendrik Ilves – töötada Eesti jaoks oli suur rõõm ja see vaim on mind kindlasti senini saatma jäänud.

Euroopa Komisjonis olen töötanud erinevatel ametikohtadel: alustasin 2005. aastal justiits-ja siseasjade peadirektoraadis, kus minu vastutusalas olid Eesti ja teiste äsjaliitunud riikide viisavabadus USA ja Kanadaga ning transatlantilised andmevahetusküsimused.

Seejärel olin komisjoni peasekretariaadis justiits- ja siseasjade koordinaator ning juhtisin ka Eesti töörühma, mis tõi kokku komisjoni erinevates peadirektoraatides töötavad Eestiga tegelevad inimesed – koos töötasime välja majandussoovitused Eestile Euroopa poolaasta raamistikus.

Peale seda juhatasin andmekaitse valdkonna välissuhteid, kus rääkisime läbi USAga andmekaitselepinguid, mis oli peale Snowdeni lekkeid muutunud väga tundlikuks teemaks.

Edasi oli mul suurepärane kogemus töötada asepresident Andrus Ansipi meeskonnas, kus vastutasin küberjulgeoleku ja välissuhete eest. Tänu Ansipi peaministriaastatele ja tugevale positsioonile Brüsselis oli meil reaalne võimalus suunata Euroopa küberpoliitikat – nii saime esimesena teemaks tõsta 5G võrkude turvalisuse, kübersanktsioonid kui ka pahatahtliku väärinfo naaberriigist, kõik need küsimused on nüüdseks ELi päevakorras ja poliitikakujundamises tugevalt sees.

Samuti oli töö Eesti voliniku kabinetis väga meeldiv ka seetõttu, et andis võimaluse töötada taas lähemalt Eesti asutuste ja ettevõtetega.

5. Milles seisneb teie praegune töö?

Komisjoni uus president Ursula von der Leyen asus oma ametisse möödunud detsembris ja sellest ajast olen olnud komisjoni roheleppe juhtiv kõneisik.

Rohelepe kätkeb endas kõiki erinevaid poliitikavaldkondi, mis aitavad kaasa sellele, et aastaks 2050 oleks EL kliimaneutraalne, st ei eritaks rohkem kasvuhoonegaase, kui jaksab absorbeerida.

Minu tööks on selgitada pressile komisjoni ettepanekuid ja vastutada oma tiimiga komisjoni kommunikatsiooni eest roheleppe valdkondades.

6. Kuidas on koroonakriis teie töö- ja elukorraldust muutnud?

Alates märtsi keskpaigast on minu uus elurütm olnud selline, et üks nädal komisjoni peamajas kontoris tööl ja siis nädal kodutööl. Arvestades, et mu ameti sisu on paljuski suhtlemine, on tavapärased kohtumised asendunud telefonikõnede ja e-kirjadega, mis tööd muidugi kergemaks ei tee.

Suur muutus oli ka kodukooliga kohanemine, nüüdseks on lapsed küll kooli tagasi lubatud.

Negatiivsena peab välja tooma reiside ärajäämise – ma käin tavaliselt umbes korra kuus Eestis, aga nüüd on sellega väga pikk vahe sisse tulnud.

7. Mis on teie suurim avastus seoses koroonakriisis muutunud elukorraldusega?

See, et elu nõnda mõneks ajaks pausile jäi, oli küll ainulaadne kogemus, suurim avastus oligi, et ka nii on võimalik! Vaikus linnas, kodune olemine, tarbimise vähenemine on käinud käsikäes Belgia läbi aegade kõige päikeselisema kevadega, mis aitas moraali kõrgel hoida.

8. Mis on teie kõige suurem mure seoses koroonakriisiga?

Isiklikult muidugi loodan, et kõik mu lähedased ja sõbrad tervena püsiks.

Tööalaselt on suurim mure selles, et ELis on riigid ja inimesed koroonakriisi järelmitega päris erinevalt pihta saanud ja kuidas tagada, et kriisist taastumine oleks võimalikult ühtlane, et EL põhimõtted ja tegevusalused ei kannataks.

Euroopa Komisjon esitas mai lõpul oma eelarveettepaneku, mis loodetavasti liikmesriikide poolt enne sügist heaks kiidetakse. Selle eesmärk on aidata kõiki liikmesriike, sest kõik on viiruse all kannatanud.

Rohkem muidugi neid riike, kes majanduslikel või meditsiinilistel põhjustel kõige rohkem pihta said, aga teha seda nii, et see oleks tulevikukindel, et kõik investeeringud, mida nüüd tehakse, oleksid investeeringud tulevikku – selle jaoks on põhitingimus, et nad oleksid nii rohelised kui ka arvestaks digitaliseerimise vajadustega.

9. Nimetage kolm Eesti asja, millest te Brüsselis enim puudust tunnete?

Mu vanemad ja Eesti sõbrad, meri ja see, kui kerge on Eestis asju ajada.

10. Nimetage kolm Brüsseli asja, millest te Eestis elades enim puudust tunneksite?

Mulle meeldib Brüsseli puhul väga see, et inimesed on üldiselt sõbralikud ja naeratavad. Belgia šokolaad on midagi, millest on raske lahti öelda. Ja lõpuks muidugi mu töö – sellepärast ma ju Brüsselis olen.