:format(webp)/nginx/o/2020/06/11/13148307t1h225f.jpg)
Must Volga keerab Nõmmel Vabaduse puiesteelt Kaare tänavasse ja tuututab. Miilits tuleb valvuriputkast välja ning avab kiiresti kõrged kahe poolega metallist väravad. Auto sõidab hoovile ja väravad suletakse. Sellist stseeni võisin ma kolme-nelja-aastasena näha kodu köögiaknast kasvõi iga päev. Sõitjaks mustas Volgas oli Johannes Käbin, keda toodi töölt koju.
Millalgi 1960. aastate alguses ehitati Käbinile tohutu suure eestiaegse krundi tagumisse otsa uus elamine. Villa, mida meie oma köögist nägime, jäi valitsuse tähtsate külaliste majutamiseks. Linnast tulev Volga tuututas tänaval endiselt, kuid väravate avamist enam näha ei olnud. Niipalju minu oma mälestusi Johannes Käbinist.
Nõukogude ajal kõrgetel positsioonidel olnud inimeste memuaare on silmatorkavalt vähe. Kohe tulevad ette Bruno Sauli ja Vladimir Pooli omad. Mõned on kindlasti veel, aga mitte palju. Ning nende vähestegi kohta on kuulda kurtmist, et tõeliselt huvi pakkuvatest asjadest on seltsimehed mööda laveerinud.
Kui tahta arvata, et õiged mälestused on sellised, mis esitavad tõtt ja ainult tõtt, siis on etteheited kahtlemata õigustatud. Kuid nõnda eeldades petab lugeja ennast ükskõik millist mälestusteraamatut lugedes. Tegelikult on subjektiivsus mälestustest lahutamatu, samuti on lahutamatu kirjapaneku selektiivsus.
/nginx/o/2013/09/05/2240383t1h091a.jpg)