Villu Päärt: Kuidas ma hakkasin terroristiks (2)

Või tunnistaks üles mõne patu, ehk teeb see maailma paremaks? Kui viskad enda pihta kivi, siis pole teisel enam põhjust vaeva näha. Alustaks näiteks...

N. külas, mis ühtlasi oli mu koduküla, asus tehas, mis tootis punaste pirnidega elektrikaminaid, need tõid nõukaajal hubasust igasse kodusse. Samuti kruvisid tumesinistes kitlites prouad kokku auto käivituskomplekte, mis krõbekülmal talvehommikul tõid lootusesädeme iga Žiguli omaniku silmisse.

Tehases töötasid tublid inimesed. Elu oli lill. Kuid tehasel oli Tallinnas peatehas, kust kogu seda kremplit juhiti.

Suvel toodi peatehase töötajate lapsed N. küla päevinäinud mõisalossi pioneerilaagrisse. See oli ideaalne pinnas kultuuride kokkupõrkeks.

Tuli süütenöörile otsa, peagi hakkas imbuma suitsu.

Mis edasi sai, täpselt ei tea, tegime võsa varjus kähku sääred...

Linnast saabunud lastel olid lossi ees rivistused, kus nad keset palavat suvepäeva kaelarättides seisid ja palavusest leemendasid. Fanfaarid ja trummid.

Kord päevas saabus laagriseltskond tammi juurde ujuma. Kõik täiskasvanud laagrikasvatajad olid varustatud vilede ja päästerõngastega. Kostsid hüüded: «Sašenka, ära uju nii kaugele!», «Pjotr! Kohe veest välja!» Lõpuvile ja siis oli see kamp kaldal ja rivis nagu sõdurid saates «Teenin Nõukogude Liitu».

Meile tundus see igavesti naljakas, sest suvisel ajal me elasime jões ja ükski vile ei suutnud meid sealt kaldale ajada. Eriti naljakas oli, kui laagrilastele korraldati Neptuni pidu ja kõige karvasema seljaga kasvataja end Neptuniks kehastudes kalavõrku mässis.

Laagrilastega suhtlemine polnud eriti in. Eks meil olid ka oma veidi kaootilisemad tegevused.

Pühapäeviti saabusid vanemad pioneeridele külla, siis olid pargis piknik ja vabam olemine.

Olin vast tosin aastat vana, kui meil tekkis idee, et laagri külastuspäev vajaks veidi vürtsi.

Kohalikus tööstuskaupade kaupluses oli müügil aianduslikuks otstarbeks mõeldud tossupomm, hea kevadel õunapuude alla pista, kui külm õitele liiga kipub tegema. Pommi hind: kaks rubla. TPLis tuli selle raha teenimiseks paar päeva kõblata. Kuidagi klapitasime selle raha kokku. Pommiost poest möödus sekeldusteta.

Paraku oli ilm veidi niru ja oodatud külastuspäev varjus seetõttu pigem lossiseinte vahele. Piknikupidajaid nappis.

Aga kui sul on kotis pomm, sa oled 12-aastane ja tahad suurt seiklust, siis uduvihm suuremat ei loe. Sokutasime pommi üsna lossi lähedale – Nõukogude Liit võsalõikureid ega trimmereid vist toota ei osanud, igatahes oli pargis luuramiseks olemas sobiv taristu.

Tuli süütenöörile otsa, peagi hakkas imbuma suitsu. Mis edasi sai, täpselt ei tea, tegime võsa varjus kähku sääred. Kaugemalt paistis, et suitsu oli pommi sees üksjagu. Nagu filmis.

Läks veidi aega ja ka teised külakraaded olid aktsioonist teada saanud. Nad olid julgemad, üks neist oli väga üksildase ja meie kurvastuseks ilma erilise tähelepanupaanikata suitsu immitseva pommi jalgratta pakiraamile tõstnud ja tegi sellega pargis tiire. Nüüd meenutas kõik juba pigem Marju Läniku kontserti, kus peakangelanna end veidi liiga kaua lavale oodata laseb. Välja see pahandus ei tulnud, peksa ei antud, nurka ei pandud.

*

Ehk oleks pidanud siiski ilmast rääkima. Parasjagu jookseb interneti pikserakenduses äikesepilvede kimp Valgevene kohalt Staraja Russa peale. Eesti püsib välguvaba.