Eesti Aknameister Ain

Kui peaksin iseloomustama Ain Kaalepit lihtsalt ja rahvalikult – aga luulevormis –, siis valiksin justnimelt need salmid tema pikemast luuletusest. Erinevaid luulevorme teadis ja viljeles ta hulgal, nagu korjavad seeni metsas vaid üksikud meist, kes tunnevad tervet rikkalikku valikut, mitte üksnes kukeseeni ja puravikke.

Kaheksasilbiline assonantsriimiline katräänides värss. Või heksameetriga vahelduv mõõt ithyphallicus ühes Kaalepi luulekogus. Kes meist neid teaks? Tema teadis, kasutas – ja ka täiustas. See on valdkond, mis jäi mulle kaugeks ja raskepäraseks, ehkki Elva gümnaasiumi kirjandusklassis rääkis kadunud Karl Muru meile luulevormidest (ja Kaalepist) mitu loengut ning kui see pole nüüd mäluviperus, siis andis ühe tunni meile ka suurmeister ise.

Mis puutub majja, kus Kaalep Elvas elas, siis 1987. aastani elas ta romantilises, kuid ahiküttega vanas puumajas mitte kaugel Verevi järvest. Siis sai ta pisut suuremate akendega elamise Elva suurimasse paneelmajja, kus samast aastast oli au elada ka minul. Väidetavalt ehitaja vea tõttu oli tema püstak ehitatud tagurpidi, mistõttu selle uks avanes maja tagaküljele, kuid see-eest paistis Kaalepi kööki ja elutuppa üle männimetsa mahe hommikuvalgus.

1989. aasta aprillist taasasutas Ain Kaalep esimese peatoimetajana ajakirja Akadeemia, mille üksikuid sõjaeelseid numbreid olin näinud sõbra pool. Samal aastal lõi ta kaasa Elva gümnaasiumis sürrealismipäevade läbiviimisel ja sain temalt küsida autogrammi ajakirja esimesse numbrisse – ning nii tekkis aegapidi aukartusega segatud kontakt ja suhtlus. Aukartusega, sest Ain Kaalepi vaimusügavus ja erinevad loomeilma ajahorisondid, kus ta vilkalt opereeris, mõjusid hämmastava mustkunstina. Kuidas saab üks inimene nii palju asju teada?

Kui osalesin elu esimestel valimistel, Eesti Kongressi valimistel 1990. aastal, siis polnud mul hetkegi kahtlust, et üks häältest (igaüks võis valida kahte kandidaati) läks justnimelt Kaalepile. Sinna ta ka pääses ning esindas Eesti rahvast ja taastatavat riiki väärikalt, kuid hilisem tegevus esinduskogudes (teda püüti kas 1993. või 1996. aastal või ka mõlemal aastal veenda kandideerima Elva volikokku) ei olnud talle enam võrreldavalt oluline ning sellest ta keeldus.

Saatus tahtis, et meil oli mitmeid aastaid üks tee rongijaama ja sealt edasi Tartusse, kus mina kulgesin ülikooli peahoonesse loenguid kuulama ja tema Akadeemia toimetusse, mis asus toona peahoonest diagonaalis üle tänava. Teel diiselrongiga Elvast Tartusse ja õhtul vastupidi, sain mõnikord osa personaalsest akadeemiast, mis oli edasijõudnutele nendel puhkudel, kui sama teed sõitis samuti Elvas elanud professor Karl Muru.

Kahel korral olen kogenud, kuidas tavaliselt rahulik – isegi stoiline – käriseval häälel sageli antiikimedest kõnelev Kaalep pisut erutus. Esimene kord oli siis, kui ta kuulis, et mina ajakirjandusüliõpilasena ei telli ajakirja Keel ja Kirjandus. Ta kinkis mulle selle aastatellimuse.

Teine kord oli siis, kui kõnelesime Teisest maailmasõjast ning avaldasin arvamust, et Eesti oleks pidanud ikkagi 1939. aastal vastu hakkama. Selle jutu peale sai Kaalep juba päris pahaseks. «Mis oleks järgnenud? Ainult veelgi suurem veresaun!» ütles ta rongis kusagil Vapramäe ja Nõo vahel.

Ma polnud varem teadnud, et ta oli olnud soomepoiss. Seega, nagu luulest rääkides ei olnud Ain Kaalep teoreetik, ei olnud ta seda ka Eesti eest sõdimisest rääkides. Ta oli teinud omas ajas Eesti heaks seda, mida oli suutnud.

Aga – saatus on kinkinud meile antiikmaailma loomeklassikute masti suurmehe. Kui see pole ime, siis mis see on?